Üks blogilugeja tundis huvi, milline on olnud nende praeguste emade lapsepõlv, kes on olnud ise täiskasvanuna vägivaldses suhtes. Kas nende lapsepõlves oli samuti vägivalda. Küsisin oma tugigrupi naiste käest ja osa neist olid valmis vastama. Nende vastused olid järgmised:
“Ema bipolaarse häirega vägivalda oli lapsepõlves küll ja veel. Nii füüsilist kui vaimset.”
“Minu lapsepõlves polnud vägivalda. Küll aga mehe peres on olnud vägivalda koguaeg.”
“Minul oli isa vägivaldne.”
“Minu lapsepõlves ei olnud vägivalda. Mina kasvasin neljalapselises üksikvanemaga peres. Nägin lapsena kõrvalt, kuidas mehest sõltuv naine on hetkel, kui abikaasa otsustab su nelja lapsega üksinda jätta tühjade taskutega kogu maailma ees täiesti üksinda. Sealt olen kaasa saanud oskuse ja tahte omada isikliku raha tagavara, et oleks koht, kuhu alati maanduda.”
“Meie perekonnas oli vitsa saamist ja rihma, aga mitte väga palju. Võib olla sõnadega halvasti ütlemist oli rohkem… Isa ja ema vahel oli hõõrumisi ja olen näinud ka ema nutmas. Aga tugevamat ema annab leida… Kunagi mu ema ütles, et valitakse isa järgi mees, vb oli tal mingil määral ka õigus… Meil oli ka seda alkoholi teemat vahetevahel, sellest on mul endal tekkinud see, et ma ei tarvita alkoholi, olen proovinud, aga ei arva sellest mitte midagi.”