Hei-hei!
Eile, 18.november, osalesin Vaimse tervise festivalil kolmel rindel: viisin läbi nii tervislike suhete töötuba, rääkisin enda lähisuhtevägivalla kogemusest läbi tervisliku suhte prisma ning lõpus osalesin ka paneelarutelus. Need, kes koha peal ei olnud, aga tunnevad huvi, millest eile laval rääkisin, siis jagan teiega oma juttu. Hoiatan, et tegemist tuleb tavapärasest pikema blogipostitusega. Algas see siis nii.
Tere! Minu nimi on Merli Kaunissaar. Olen lähisuhtevägivalla ellujääja, kes on oma elu halvima kogemuse, enesearengu ja erinevate lähisuhtevägivalda ja vaimse tervist käsitlevate koolituse kaudu, muutnud selliseks, et abistada parimal moel endiseid ja praeguseid lähisuhtevägivalla ohvreid. Karjääriredelil olen tänu enda ambitsioonikusele jõudnud Sotsiaalministeeriumi ohvriabi nõuniku ametikohale, kus töötan perevägivalla, seksuaalvägivalla ja lastevastase väärkohtlemise teemadega. Täna siin olen teie ees aga kogemusnõustaja rollis ja esindan vaid iseennast.
Nüüd avan teile teemat, mis minuga juhtus nüüdseks juba üle 6 aasta tagasi. Mul on väga kahju, et turvaliste suhete teemadel ei räägitud sellel ajal, kui mina alles koolis käisin, mistõttu on mul eriti hea meel, et mulle avanes võimalus täna siin niivõrd olulisel üritusel rääkida lähisuhtevägivallast. Oma loo olen tegelikult kunagi päevikuvormis kirja panna vägivaldse suhte ajal. Kuna ma oma lähedastele ei rääkinud, mis toimub, siis otsustasin end nö välja kirjutada, seda soovitas too aeg ka psühholoog, kelle juures sellel hetkel vaid ühe korra käisin. Täna loen 50 leheküljelisest blogipostitusest teile ette 2 sissekannet, esimese tegin augustis 2017 ja viimase 2.oktoober 2019. Keda see lugu pikemalt huvitab, siis see lugu on mul veebilehel www.merlikaunissaar.ee üleval rubriigis „Minu elu psühhopaadiga.“ Niisiis aga minu esimene blogipostitus kõlab nii.
“See blogi on mul iseenda jaoks. Tunnen, et olen 26-aastasena jõudnud oma elus punkti, kus tahaks lihtsalt käed üles tõsta ja öelda, et annan alla, lihtsalt annan alla. Füüsiliselt on mul kõik parimas korras, aga vaimselt… KURNATUD, kurnatud, KURNATUD!” Nende sõnadega alustasin blogi pidamist, et maha laadida emotsioone, mida minus vaimne ja füüsiline vägivald tekitas. Sellel hetkel ei olnud mul aimugi, et asi läheb aina hullemaks ja hullemaks ning et 50 lehekülge üleskirjutusi, kuvatõmmiseid, arstilkäike, videosalvestusi annavad kohtu jaoks piisava tõendusmaterjali, et inimene kehalise väärkohtlemise ja tapmisähvarduste eest süüdi mõista.
Kõik algas ühel ilusal kevadhommikul, kui astusin uue töökoha uksest sisse. Mees, kes õpetas mu uue töökoha jaoks välja. Esimene mulje mul temast oli suhteliselt halb, ennast täis siga… Rohkem suhtlema hakkasime, siis arvamus muutus. Tegelikult juba teisel päeval oli tunne nagu oleksime 20 aastat tuttavad olnud. Tööl oli kuidagi aina parem käia, kandsin ise ka rohkem kleite, meikisin ennast. Ega palju aega mööda ei läinudki, kui sain aru, et ta meeldib mulle… Kuigi ma seda endale tunnistada ei tahtnud. Asja juures oli aga üks suur AGA. Nimelt ma olin suhtes, suhe oli tegelikult juba suhteliselt karil mu enda poolt. Nii et vaid aja küsimus, millal see lõpp oleks olnud. Jah, käisin salaja väljas esialgu, üks asi viis teiseni…ja üks hetk olingi tema käte vahel. Jätsin oma mehe maha. Kõik oli nii hea, uus ja huvitav. Kuniks… …hakkas see jura pihta. Kõik ei ole kuld, mis hiilgab. Nüüd saan selle tähendusest täiesti aru või siiski ei saa?
Tänaseks päevaks on sellest möödas umbes 3 kuud. Algul oli põnev ja tore, nüüd on kaklused üle päeva, ÜLE PÄEVA! Ma isegi ei oska kuskil alustada, aga proovin.
Mu hingesugulane tahab alkoholi joomise täiesti ära jätta. mida ta ootab ka minult, kuna tema arvates joon liiga palju. Palju on tema jaoks see, kui aasta jooksul naine joob ja käib väljas üle 4 korra (tegime kompromissi, et mina lubatakse siis 6 korral välja), sest selline naine on korralik… Kui me järjekordselt seksiga ära leppisime, siis sain lollusega hakkama. Ütlesin, et okei, ei joo sinuga koos aasta aega. Õhtul tuli mulle kontrollküsimus, kas ma tahaksin temaga koos korra kuus pokaali veini võtta. Ma loll ei saanud aru, et see on test, mille põrusin. Olin nõus. Lisaks tuli meelde ka see, et olin unistanud, kui magistritöö saab kaitstud, siis avan päris õige shampuse pudeli, mille bakalaureuse lõpetamiseks sain. Kukkusin testi totaalselt läbi… Ise muidugi süüdi ka, mida ma siis käin ideesid välja, mida täita ei suuda. Seejärel öeldi mulle, et ta viskab selle sama shampuse aknast alla… sain siis leebema variandi, et pean selle kraanikausist alla valama. Ma värisesin, pisarad jooksid… Järgnes lause: “paras oleks sulle hoopis see, kui selle pudeli vastu maad viskan ning sa jääd siia nuttes kilde koristama.” Õnneks ta rahunes ja läks minema (elan üksinda).
Aga siis hakkas telefonis JÄLLE see ketramine pihta. Ma pean endale ise karistuse välja mõtlema, sest kui ma ei mõtle, siis karistuseks on see, et pean oma kassi varjupaika viima… Ja kui ma sellest aru ei saa, et ma valesti käitusin, siis ta tuleks sõidaks mu juurde tagasi ning ootaks hommikuni, et mind alla ajada (selle kohta ta muidugi ütles, et ta ei tee seda). Tunnistasin oma süüd, leppisime ära, seksisime lõuna aeg…
Kuni tuli uus teema. Õde korraldab mul oktoobris Halloweeni peo kodus. Ehk see pidu läheb sinna aastase limiidi sisse. Oehh, mu perekond on väärastunud, sest perekondlikud koosviibimised on peod. Teda häiris see, et ma olin juba öelnud, et lähen sinna. Püüdsin ilusti selgeks teha, et see ei ole läbu, see on viisakas üritus. Tema perekonnas on nii, et käiakse vaid sünnipäevadel, jõulude ja jaanide aeg koos, rohkem ei ole vaja. Minu pere on see eest ebanormaalne, kus toimuvad peod. Just oli riid sellepärast, et tädi, kes on 5 lapse ema, kes lõpetas just viienda lapse imetamise (ta on 32) korraldas koos oma mehega oma suures majas suvelõpupeo. Miks on vaja klubisse minna…Teine tädi peab oma sünnipäeva oktoobrikuus, jällegi, miks on vaja klubisse ka minna. Mu hingesugulane ei käi sellepärast klubis, et tema käis oma eksi siis petmas ning seetõttu ei soovi, et ma sinna läheks. Ta ei usalda mind. Tema jaoks normaalses suguvõsas ei käi inimesed niimoodi peol… Inimeste vanus, kellest siinkohal räägin on natuke üle 30…
Siinkohal tuleks ära mainida ka see, et mu ema on 46 ning see ei ole tema arvates normaalne, et nii vana naine väljas käib… Mis on siis normaalne? Kas üks isik saab teisele isikule peale suruda oma normaalsust? Kas normaalne on see, et inimesed saavad viisakuse pärast paar korda aastas kokku või on normaalsus see, kui inimesed tunnevad ennast nii vabalt, et saab ka peol käia? Kas üks inimene saab öelda teisele, et minu sugulaste käitumine on väär? Kas mina olen peast põrunud, kui ma mõtlen, et see ei ole vale?
Selline oli siis mu esimene blogipostitus, neid oli veel 39. Ma tahaks väga loota, et siin ei ole täna kedagi, kellel oli seda katkendit kuuldes „äratundmisrõõmu“. Samas ma tean liigagi hästi statistikat, iga 3.naine Eestis on olnud vägivaldses suhtes. Ja ka noorte seas on palju kohtinguvägivalda.
Kui ma nüüd selle postituse analüüsimiseks nö juppideks võtan, siis oli siin juba mitmeid ebaturvalise suhte tunnusmärke.
Esimene oli see, et 3 kuu järel sa ei peaks absoluutselt tundma end nii, et sa oled vaimselt kurnatud, läbi, väsinud, tahad käed üles tõsta millestki, mis tegelikult peaks su ellu tooma rõõmu. Nii et palun mõtle, mis seisus on täna sinu suhe, kas sa tunned end selles suhtes hästi või on midagi valesti.
Teine ohumärk on see, et kaaslane üritab sind isoleerida su lähedastest, sõpradest. Alguses võib tunduda väga armas, et kaaslane tahab olla kogu aeg sinuga, küsib pidevalt, mis sa teed, kus sa oled, aga kui ta hakkab sinu sõpru ja pere halvustama, on see väga suur punane lipp. Turvalises suhtes aktsepteeritakse ka kaaslase lähedasi. Tõsi, kõik inimesed ei saagi kõigile meeldida, aga totaalne maha tegemine ei ole okei. Näiteks, üks isoleerimise tunnus on ka see, et kaaslane korraldab just siis mingeid üllatusi, kui sul on nt kutse sõbra sünnipäevapeole. See on manipulatiivne tegevus, et hoida sind teistest eemal ja et oleksid vaid oma kaaslase mõjuväljas.
Kolmas ohumärk oli see, et ta üritas mind kontrollida. Kontrollida, palju ma väljas tohin käia. Lõpuks oli ta soov, et ma ei käiks üldse väljas. See on kontrollivale vägivallale väga iseloomulik tunnus. Eesmärk on hoida sind enda meelevallas ja et jumala eest kuskil keegi ei hakkaks nt ütlema või arvama, et kuule, su kaaslane võib meenutada ehk nartsissisti, üks või teine käitumisviis ei ole tegelikult normaalne. Kui sa kuulad vaid kontrollivalt vägivallatsejalt, mis on tema arvamus, siis lõpuks hakkadki oma mõistuses kahtlema ja tema arusaama maailmast uskuma.
Neljandaks ohumärgiks olid ähvardused. On väga tüüpiline, et ähvardatakse sulle endale liiga tegemisega ja ka sinu jaoks kallite inimeste või lemmikloomadele viga tegemisega. Meie suhe mingi hetk kulmineerus selliseks, et kui minu ähvardamine enam ei toiminud, aga kui ta lubas mu kassi nülgida ja temast endale uued sussid teha, siis see meetod toimis, et ta taas oma tahtmist saaks. Mõtle, kas sinu suhtes on hetki, kus teine osapool hakkab sind ähvardama, kui oma tahtmist ei saa? See ei ole mitte ühelgi tingimusel paarisuhtes normaalne lähenemine. Hästi tüüpiline on nt enesetapuga ähvardamine ja empaatiline inimene usub, et kaaslane võibki endale liiga teha ning jääb sellesse suhtesse edasi. Kui sinu kaaslane ähvardab enesetapuga, siis räägi sellest nt tema vanemate või tema sõpradele ja palu neil talle abi otsida. Sina ei vastuta suhtes mitte kunagi partneri elu eest.
Nüüd aga loen ette selle loo viimase blogipostituse, mille avaldasin juba reaalajas, 2.oktoober 2019. Olin selleks ajaks oma looga avalikult välja tulnud eesmärgiga teisi aidata ja ma aitasingi sotsiaalmeedias kirja teel. Sellele ajal tegin ka virtuaalse toetusgrupi endistele ja praegustele lähisuhtevägivalla ohvritele, kus andsime teineteisele nõu ja jagasime infot. Mul oli tekkinud oma jälgijaskond ja ka meedia hakkas mind kajastama. Nii aga sissekanne nr 40 algas nii.
Mu, kallid kaasaelajad!
Sissekanne nr 39 oli viimane postitus teemal “Minu elu psühhopaadiga.” Ütlen ükskord veel, et kõik, mis avaldasin oli kirja pandud reaalajast ehk siis 2017.aug-2018.nov, midagi ma tagant järgi ei muutnud.
Täna on aga 2.okt 2019 ehk et täpselt aasta on möödas, kui toimus kohus, kus O. R sai kriminaalselt karistatud ja minu suhtes 3 aastaks lähenemiskeelu. See oli kõike muud kui kerge, aga ei ole mitte hetkeski mõelnud, et oleks pidanud asja sinnapaika jätma! Seega täna on minu jaoks suur pidupäev, tähistan seda õhtul taipoksi trennis ning pärast võtan kindlasti pokaalikese kihisevat.
Ma ei ole enam see inimene, kes ma olin siis, ma ei tahagi enam see inimene olla. Tunnen end vaimselt tervena, tunnen end majanduslikult sõltumatuna ning olen füüsiliselt aktiivne. Tean, et ükskõik, mis mu elus ka ei juhtuks, olen suutnud luua iseenda TUGEVA MINAPILDI. See on nii oluline, kuna ma olin olukorras, kus ma ei väärtustanud end ning lasin juhtuda kõikidel jubedustel. Nüüd ja edaspidi on aga teisiti.
Blogi avaldamine mõjus samuti omamoodi teraapiana. Oli ka raskeid hetki, negatiivsete olukordade taas üleelamist, aga mida lõpu poole, seda rohkem valdasid mind uuesti ka need head emotsioonid, et ma astusin vastu vägivallatsejale ja tulin sellest võitjana välja. Lisaks on uskumatult hea tunne, kui palju olen oma julgusega rääkida, aidanud teisi naisi, isegi mehi. Neid emotsioone on raske kirjeldada, samuti ka seda, kui palju jõudu on mulle inimesed oma kirjadega andnud. Ausalt öeldes olin suuremaks hukkamõistuks valmis, et ise olid hoor ning ise olid süüdi ja ise olid loll jms. Seda on ikka uskumatult vähe olnud. Usun, et ka see peaks mu jälgijatele näitama seda, kui palju on ikkagi neid inimesi, kes on ohvri, mitte vägivallatseja poolel.
Lõpetuseks tahan veel seda öelda, et kui mind on eri hetkedel vallanud ka viha ja kättemaksuhimu ning soov teda reaalselt peksta, siis nüüdseks on nii, et minus on kergustunne, ei ole mingit viha, ei ole mingit rõõmu, vaid kergendustunne. Olen saanud kõik emotsioonid endast välja ning valmis panema selle loo enda jaoks minevikku. Kuhu ma siit edasi liigun, veel päris täpselt ei tea, aga tean, et elu siin teisel pool, vägivallavabaelus, on tõeliselt ilus ning aina ilusamaks läheb. Seejuures aga ei jäta ma oma missiooni, teisi aidata, olen teie jaoks alati olemas!
Teie sõjaprintsess Merli
Minu meelest on siin juba hästi näha, kuidas mu enesekindlus oli tõusnud, kuidas ma olin inimesena kasvanud ja kuna meil on täna ikkagi vaimse tervise konverents, siis on õige hetk propageerida abi otsimist. Mina otsisin abi, sain abi nii ohvriabitöötajalt, politseilt, prokurörilt, psühholoogilt ja psühhiaatrilt ning loomulikult lähedastelt. Ma lõpuks julgesin jagada oma mõtteid ja tundeid ka lähedastega. Ma isegi tegin too aeg eraldi FB grupichati, kuhu ma tagasilanguste aeg oma inimestele kirjutasin. Ma sain nii palju jõudu neilt, nad aitasid mul nö maa peale tagasi tulla, kui mind valdasid väga tumedad tunded.
Tänaseks päevaks olen mina abistaja kogemusnõustajana. Minu teekond kogemusnõustajana sai alguse soovist mõista inimhinge sügavamaid kihte ning leida viise, kuidas toetada ja tugevdada neid, kes on kogenud lähisuhtevägivalda, depressiooni ja suitsiidimõtteid. Kuid mitte ainult, ma üritan nii palju kui võimalik turvaliste suhete teemadel ühiskonnas kaasa rääkida. Tegelikult on olnud mul varasemalt ka koolides olnud võimalus käia noortele rääkimas, millised on terved ja turvalised suhted. Lisaks jagan infot nii enda instagrami, FB kui ka veebilehe kaudu. Kutsun tänagi üles teid, kes tunnevad, et neil on abi vaja, mulle kirjutama. Ka siis, kui abivajaja on mõni su lähedane.
Lõpetuseks tahan veel eriti rõhutada seda, et ärge jääge oma mures üksi. Palun otsige abi. Ja kui sa märkad, et su kõrval võib keegi vajada abi, siis ära mõista tema otsuseid ja valikuid sellel hetkel hukka, usu ta teeb seda ise niigi. Püüa selle asemel mõista, näiteks, miks ta on sellises suhtes, mis tegelikult on tervistkahjustav. Ühel päeval ta tuleb sealt ära ning siis on teiste toetus sellel teekonnal eriti oluline!
Aitäh kuulamast ja ehk on publiku seas tekkinud küsimusi?