Täna, 23.august 2019, kuupäev, kui 30 aastat tagasi kogunesid Balti riikide inimesed, et võtta käest kinni ja näidata oma vastumeelsust MRP vastu. Inimestes valitses ühtsustunne ja kindlameelsus. Tunnen, et minus on ka see kindlameelsus, tunnen, et ma suudan ka mõjutada meie ühiskonnas tuhandeid inimesi! Suudan seda teha enda tervenemisprotsessi kaudu ja mul on nii hea meel, et teiste aitamisega on jõudnud minuni inimesed, kes tahavad mind aidata. Mul on üks endine hea kolleeg, Ants Rootslane, kes on sotsiaalmeedias tuntud kui Hüpnotisöör Ants.
Ta kirjutas mulle ja pakkus tasuta peremudeli konstellatsiooni läbimängimise seanssi. Olin kohe nõus. Tegelikult käisin tema juures aasta tagasi hüpnoosis ka. Nii, et mul oli ka sportlik huvi, milline on mu vaimne seisund nüüd energeetiliselt, aasta hiljem, kui olen endaga põhimõtteliselt igapäevaselt tööd teinud.
Usun, et sisenesin kabinetti üsna enesekindlalt, aga nii kui maha istusin, tabas mind mingi rusuv tunne. Rääkisime, mis hirmud mul on seoses mu endise psühhopaadiga, millised on mu mõtted ja tunded oma ema ning isa suhtes, millised olid nende suhted oma vanematega. Rusuv tunne muutus aina tugevamaks. Seejärel pidin põrandale asetsema ringikujulised jalajäljed, kus keegi minu peremudelis asetseb ehk siis mina, psühhopaat, isa, isa vanemad, ema ning ema vanemad.
Siis hakkasime erinevaid rolle läbi mängima, õigemini mina astusin igaühe kingadesse. Iseendana ma alguses nutsin, psühhopaat tundis end enesekindlalt. Mina suhtlesin psühhopaadiga ja tema minuga, lõpuks ma tundsin, kui olin saanud kõik välja öelda, kuidas ta muutub aina väiksemaks ja väiksemaks, lõpuks ta eemaldus ning (mina siis olin see hetk see psühho) kükitas maha ja käed värisesid. Ta kartis, ta kartis Merlit, ta oli nii arg, ta oli nagu väike poiss, kes kartis karistamist. Ma andsin talle andeks, ma mõistsin teda, aga ma lasin endast lahti selle halva energia, mille kaudu ta veel minus hirmu tekitab. Kuniks ta kadus üldse mu perekonnamudelist. Merli tundis kergendust, oh kui kerge hakkas, enam ei ajanudki nutma.
Mängisime läbi kõikide mu pereliikmetega erinevad rollid, palusime andeks, mõistsime, andestasime, tänasime. Siinkohal ma nendest pikemalt ei räägiks, küll aga valdasid mind igas rollis erinevad emotsioonid, täiesti uskumatu. Oluline oli see, et igaüks täidab enda rolli nii, et ta ei kannaks edasi lastele enda taaka. Igal ühel on oma elu, oma kogemuste pagas, vastutus enda elu eest. See muster, mis minu peres on olnud läbi aegade, ma mõistsin neid kõiki, andestasin ja murdsin mustri.
Enda kingadesse tagasi astudes tundsin kergendust, julgust, otsusekindlust, võimu. Võimu selles mõttes, et ainult MINA ise vastutan enda elu eest, ma ei lase teiste pereliikmete taakadel end mõjutada. Igaüks elab enda elu ja kellelegi ei ole õigus anda enda raskust edasi järgmistele põlvkondadele, kahjuks seda tehakse palju, aga õnneks on olemas spetsialistid, kes aitavad sellest välja tulla!
Mul on tohutult hea meel, et olen avastanud enda jaoks selle vaimse teekonna ja sellele teele on sattunud inimesed, kes on kui suunajad ja õpetajad. See kõlab võib olla müstiliselt, aga mul on praegu täiesti uuesti sündinud tunne, mind ümbritseb hea energia, mis mind kaitseb ja hoiab ning mis kõige tähtsam, minus valitseb sisemine rahu, kus ei ole ei vihkamist ega alla surutud tundeid.
Namaste!