Kummaline, kuidas ma viimasel ajal olen palju mõtisklenud selle üle, kes ma siis tänaseks päevaks olen, mida ma teen. Mul endal ei ole nagu enam midagi rääkida. Minu lugu on räägitud; see elab oma elu ja mina oma. Täpselt aasta tagasi, 23.juunil, jaanilaupäeval, teadsin, et üsna pea avaldan oma loo. Ma olin vaimselt selleks ette valmistunud, ma teadsin, et sellest peab midagi head sündima ja on sündinudki.
Hetkel olen imelise Lõuna-Eesti looduse keskel, varahommikune 10km jooks tehtud. Ülejäänud seltskond magab, pidutsesid päris pikalt, mina aga naudin kohvi konnade krooksumise ja päikese paituse saatel ning mõtlen… Kas see aeg on nüüd käes, kus mu enda lugu ei tekita minus enam ühtegi värinat, ühtegi judinat, mul oleks justkui null reaktsiooni selles osas.
Olen kirjutanud oma hirmudest, kas selleks on üldse võimalik kunagi päriselt üle saada ja minus tekitab siiani värinat, kui tundub, et teda kuskil näen (tegelikult on väga hea, et 2 aasta ja 3 kuu jooksul ei ole me kuskil kohtunud), aga ma ei mõtle enam sellele teemale eriti, aeg-ajalt mingid seigad tulevad meelde või teen nalja, kuidas ma ühe või teise asja eest oleks peksa saanud, mis muidugi teistele vist nii naljakas ei ole. Ma tunnen, et olen sellest kõigest nii üle saanud, lasin kukkuda koorma õlgadelt maha ja olen teeninud tõde ükskõik, kuhu see tee ka mind viinud on (Taevane vägi-Tahuta laulusõnad).
Nädal tagasi olin Pärnus, mõnusat esimest spa nädalavahetust veetmas pärast koroonakriisi. Eks seal sai veidi napsutatud ka (Väike Kuuba on üliäge koht!) ja linna peal tatsatud hiliste öötundideni. Enne hotelli minekut oli vaja veel võtta burksi. Seal, kuskil öösel kl 2 paiku, burksi putka järjekorras tundis üks jälgija mind ära, “ah see on see blogipidaja!” Ma ei osanud olla kuidagi, varem ei ole keegi mind ära tundnud ja et ma veel blogipidaja oleks?
Sellest ajast saati olengi mõelnud, kes ma siis olen. On olnud hetki, kus ma selgitan inimestele, et ma ei ole psühholoog, kuigi ma vahel tunnen, et osa inimesi mind nii võtab. Muidugi ma tahan olla olemas, anda nõu, mõista, kuulata, aga vahel ma tunnen, et ma ei jõua, mul on oma põhitöö, sotsiaalelu, suhe, jooksu-poksitrennid. Ma annan selle kõige kõrvalt oma parima, sest ma tean nii hästi, kui oluline on, et kõige lootusetumas olukorras sind mõistetaks ja ei mõistetaks hukka ükskõik mis.
Ma olen oma blogis välja toonud ka oma patud, seda oli väga raske teha, kes see ikka oma vigu esile tahab tuua, aga tegin ma seda just sellepärast, et suurendada arusaama, et ükskõik, kuidas naine käitub, see ei anna õigustust vägivallale või ka mees, sest on olemas ka naispsühhopaate. Mina tegutsen heas usus, aga nüüdseks olen mõlema variandiga kokku puutunud. Mina endiselt olen muidugi naiste poolel, see on minu sihtrühm, keda esindan.
Aga tagasi tulles siis selle juurde, kes ma olen? Eks vist ikka vabatahtlik lähisuhtevägivalla ohvrite aitaja, kuigi ma ei tahaks kõiki, keda oma kogemusest nõustanud olen, nimetada ohvriteks. Ma usun, et need, kes kõik on suutnud sellisest suhtest väljuda, on ellujääjad, k.a ma ise. Iga kord on nii kummaline enda kohta lugeda, et olen lähisuhtevägivalla ohver, mis on olnud teatud ajahetkel ka tõsi, aga ise ma sellele teemale sellise terminiga ei läheneks. Samas dramaatilised pealkirjad müüvad rohkem. Näen seda siit oma blogi statistikast, kui panen kirja positiivse noodiga loo, on lugemisi 200, kui negatiivse, siis 2000… 10kordne vahe, aga kui see aitab teadvustada LSV olemust, siis tuleb seda muidugi ära kasutada.
Igatahes oma pika heietuse lõpuks ma ikkagi päris täpselt ei tea, kes ma olen. Tean, et olen tänaseks päevaks nii õnnelik, et pea ükski asi mind ei morjenda. Vahel mõtlen, kas see ongi õnn?! Muidugi on muresid ja probleeme, aga kõik on ületatavad, mu sees on nii palju jõudu ja vaprust, et kui elu mind ühel või teisel põhjusel pikali lööb, siis üsna pea tõusen niimoodi püsti nagu midagi ei oleks olnudki.
Olge hoitud ja nautige Eesti jaane, sest ilmaga on meil see aasta ikka ülimalt vedanud!