“See blogi on mul iseenda jaoks. Tunnen, et olen 26-aastasena jõudnud oma elus punkti, kus tahaks lihtsalt käed üles tõsta ja öelda, et annan alla, lihtsalt annan alla. Füüsiliselt on mul kõik parimas korras, aga vaimselt… KURNATUD, kurnatud, KURNATUD!” Nende sõnadega alustasin blogi pidamist, et maha laadida emotsioone, mida minus vaimne ja füüsiline vägivald tekitas. Sellel hetkel ei olnud mul aimugi, et asi läheb aina hullemaks ja hullemaks ning et 50 lehekülge üleskirjutusi, kuvatõmmiseid, arstilkäike, videosalvestusi annavad kohtu jaoks piisava tõendusmaterjali, et inimene kehalise väärkohtlemise ja tapmisähvarduste eest süüdi mõista.
Kõik algas ühel ilusal kevadhommikul, kui astusin uue töökoha uksest sisse. Mees, kes õpetas mu uue töökoha jaoks välja. Esimene mulje mul temast oli suhteliselt halb, ennast täis siga… Rohkem suhtlema hakkasime, siis arvamus muutus. Tegelikult juba teisel päeval oli tunne nagu oleksime 20 aastat tuttavad olnud. Tööl oli kuidagi aina parem käia, kandsin ise ka rohkem kleite, meikisin ennast. Ega palju aega mööda ei läinudki, kui sain aru, et ta meeldib mulle… Kuigi ma seda endale tunnistada ei tahtnud. Asja juures oli aga üks suur AGA. Nimelt ma olin suhtes, suhe oli tegelikult juba suhteliselt karil mu enda poolt. Nii et vaid aja küsimus, millal see lõpp oleks olnud. Jah, käisin salaja väljas esialgu, üks asi viis teiseni…ja üks hetk olingi tema käte vahel. Jätsin oma mehe maha. Kõik oli nii hea, uus ja huvitav. Kuniks… …hakkas see jura pihta. Kõik ei ole kuld, mis hiilgab. Nüüd saan selle tähendusest täiesti aru või siiski ei saa?
Tänaseks päevaks on sellest möödas umbes 3 kuud. Algul oli põnev ja tore, nüüd on kaklused üle päeva, ÜLE PÄEVA! Ma isegi ei oska kuskil alustada, aga proovin.
Mu hingesugulane tahab alkoholi joomise täiesti ära jätta. mida ta ootab ka minult, kuna tema arvates joon liiga palju. Palju on tema jaoks see, kui aasta jooksul naine joob ja käib väljas üle 4 korra (tegime kompromissi, et mina lubatakse siis 6 korral välja), sest selline naine on korralik… Kui me järjekordselt seksiga ära leppisime, siis sain lollusega hakkama. Ütlesin, et okei, ei joo sinuga koos aasta aega. Õhtul tuli mulle kontrollküsimus, kas ma tahaksin temaga koos korra kuus pokaali veini võtta. Ma loll ei saanud aru, et see on test, mille põrusin. Olin nõus. Lisaks tuli meelde ka see, et olin unistanud, kui magistritöö saab kaitstud, siis avan päris õige shampuse pudeli, mille bakalaureuse lõpetamiseks sain. Kukkusin testi totaalselt läbi… Ise muidugi süüdi ka, mida ma siis käin ideesid välja, mida täita ei suuda. Seejärel öeldi mulle, et ta viskab selle sama shampuse aknast alla… sain siis leebema variandi, et pean selle kraanikausist alla valama. Ma värisesin, pisarad jooksid… Järgnes lause: “paras oleks sulle hoopis see, kui selle pudeli vastu maad viskan ning sa jääd siia nuttes kilde koristama.” Õnneks ta rahunes ja läks minema (elan üksinda).
Aga siis hakkas telefonis JÄLLE see ketramine pihta. Ma pean endale ise karistuse välja mõtlema, sest kui ma ei mõtle, siis karistuseks on see, et pean oma kassi varjupaika viima… Ja kui ma sellest aru ei saa, et ma valesti käitusin, siis ta tuleks sõidaks mu juurde tagasi ning ootaks hommikuni, et mind alla ajada (selle kohta ta muidugi ütles, et ta ei tee seda). Tunnistasin oma süüd, leppisime ära, seksisime lõuna aeg…
Kuni tuli uus teema. Õde korraldab mul oktoobris Halloweeni peo kodus. Ehk see pidu läheb sinna aastase limiidi sisse. Oehh, mu perekond on väärastunud, sest perekondlikud koosviibimised on peod. Teda häiris see, et ma olin juba öelnud, et lähen sinna. Püüdsin ilusti selgeks teha, et see ei ole läbu, see on viisakas üritus. Tema perekonnas on nii, et käiakse vaid sünnipäevadel, jõulude ja jaanide aeg koos, rohkem ei ole vaja. Minu pere on see eest ebanormaalne, kus toimuvad peod. Just oli riid sellepärast, et tädi, kes on 5 lapse ema, kes lõpetas just viienda lapse imetamise (ta on 32) korraldas koos oma mehega oma suures majas suvelõpupeo. Miks on vaja klubisse minna…Teine tädi peab oma sünnipäeva oktoobrikuus, jällegi, miks on vaja klubisse ka minna. Mu hingesugulane ei käi sellepärast klubis, et tema käis oma eksi siis petmas ning seetõttu ei soovi, et ma sinna läheks. Ta ei usalda mind. Tema jaoks normaalses suguvõsas ei käi inimesed niimoodi peol… Inimeste vanus, kellest siinkohal räägin on natuke üle 30…
Siinkohal tuleks ära mainida ka see, et mu ema on 46 ning see ei ole tema arvates normaalne, et nii vana naine väljas käib… Mis on siis normaalne? Kas üks isik saab teisele isikule peale suruda oma normaalsust? Kas normaalne on see, et inimesed saavad viisakuse pärast paar korda aastas kokku või on normaalsus see, kui inimesed tunnevad ennast nii vabalt, et saab ka peol käia? Kas üks inimene saab öelda teisele, et minu sugulaste käitumine on väär? Kas mina olen peast põrunud, kui ma mõtlen, et see ei ole vale?