30.03-31.05.2023 viibis minu poeg turvakodus, sest laste isa avalduse väitel ei kõlba minu kodu lastele elamiseks. Laste isa ja lastekaitse üheskoos alustasid minu suhtes uskumatut võitlust, põhjendades minu kodu nii: liiga palju asju, liiga väike lastetuba, liiga väike laud õppimiseks, vähe ruumi lastetoas, kole põrand (kodus on koer ja tahame ära kolida ega renoveeri korterit); poeg liiga kaua arvutis, tihedalt tõbine jne.
Poeg võeti ära lastekaitse ja politsei juuresolekul. Sellest ajast saadik teeb lastekaitse koos laste isaga kõik, et minul ei oleks võimalik lastega suhelda, kohtuda, minu juubelil osaleda jne! Lastekaitse isiklikult oleks kohtu kaudu tahtnud mulle kehtestada täieliku lastega kohtumise ja suhtlemise keelu kuni laste 18-aastaseks saamiseni. Õnneks kohtunik arvas, et selline viis on minu kui ema suhtes liiga äärmuslik. Sel ajal veel 10-aastane poeg tahtis sünnipäevale ja igatseb koju – minu koju, kus elan oma uue abikaasaga ja keda minu poeg nimetab iseseisvalt issiks.
Piirkonnapolitsei, kes viibis meie kodus lapse äraviimise hetkel, tegi meie koerale järgnevalt koos laste isaga avalduse Põllumajandus- ja Toiduametisse. Põhjendusega – kui lapsed ära võetakse, ei kõlba ka loomadel meiega elada! Põllumajandus- ja Toiduamet käis meie kodus ega teinud ettekirjutusi. Protokollis kinnitati, et koer on korralikult toidetud, ilusa karvaga, õige kehaehitusega, kennelliidu liige, vaktsineeritud, viisakas, sõbralik ning mis kõige olulisem – ta on kantud lemmikloomaregistrisse.
Mai alguses 2023 selgus, et laste isa konkreetselt jälgib ja jälitab mind viimased 6 kuud järjepidevalt ning oli selleks hetkeks mind jälitanud erinevaid kanaleid pidi (arvuti, telefon, kodu ümbruses ja töökoha juures viibimine) üle 6400 korra! Samaaegselt jälgis eks minu praegust abikaasat sama perioodi jooksul üle 1600 korra! Kõike seda tegi laste isa tumeveebi kaudu.
Noorem tütar lõpetas kevadel 2023 lasteaia ja laste isa üritas üle aasta rühmaõpetajaid veenda, et ema ei tohi lasteaeda ilmuda/ema ei tohi tütrega kohtuda/ema ei tohi tütre ligigi minna või kasvõi rühma lihtsalt ilmuda jne. Tütre rühmaõpetajad ütlesid laste isale korduvalt, et nemad lähtuvad sellest, et lastel on nii ema kui ka isa, et keegi pole surnud ja lasteaiale ei ole teatatud mingist keelust ema suhtes. Rühmaõpetajad andsid mulle isiklikult teada, mida laste isa vahepeal muudkui üritab, aga see ei õnnestu.
Õe pere on suviti alati Eestis ning õetütre sünnipäevale meie maakodus 2022 juunis võtsin kaasa oma tütre. Poeg osaleda ei tahtnud. Kuna lapsed elasid siis isaga, saime laste isaga kokku kohalikus Selveri parklas ning sinna viisin tütre ka tagasi. Soovisin hetkeks laste isaga õues suhelda, kui ta alustas filmimist mind hoiatamata ning kaotas seejärel enesekontrolli. Tundsin ohtu ja läksin kiiresti oma autosse, kuid ei jõudnud uksi sulgeda. Laste isa tegi juhi kõrvalukse lahti, sõimas mu läbi, sülitas kõrvalistmele ning sulges ukse.
Samas kohas juulis 2023 nägin üle pika aja oma poega, et tähistada oma juubelit maal kõige lähedasematega. Üritusele eelnevalt nõudis laste isa minult kirjalikku digiallkirjastatud kinnitust, et võtan lapse ja viin ta tagasi samasse kohta kindlal kellaajal, ähvardades igaks juhuks lausega “Kirjuta alla, muidu last ei saa!” Lisaks hoiatas mind: “Saan pojale öelda, et sa ei soovi teda!” “Aitäh näitamaks, kui väga sa ei taha last näha ja jonnid.”
Üliosava manipulatsiooniga ta saigi oma allkirja. Muuseas andsin talle teada, et Eesti seadustega ühepoolne allkiri ei kehti – seega antud dokument ka ei kehti. Seekord tütar ei osalenud – laste isa väite kohaselt tütar lihtsalt ei olnud huvitatud. Poega laste isale tagasi viies mõistsin, et laste isa filmimine algas juba saabudes kohtumispaika. Väljusin autost koos pojaga ning andsin talle kotitäie riideid ja mänguasju kaasa. Kogu selle aja laste isa filmis mind ja poega. Hiljem sain laste isalt solvava smsi: “Sa näed jube välja”.