Laste isa on osav kõiges fookuse minule suunama. Ta üritab mind igati mustata, et keegi minuga enam ei suhtleks. Ta laimas mind juba suhte ajal naabrite ees ja teeb seda osavalt oma uute kaaslastega. Ta on üritanud ka alates 2022. aasta algusest minu uue elukaaslase endise naisega kontakti saada, et valede põhjal mulle lähenemiskeeld kasupoja suhtes määrata lasta. Selle kõige tulemusena usuvadki paljud vaid laste isa loodud kuvandit minust. Õnneks on tänaseks kasupoja ema ehk abikaasa endine naine aru saanud, et minu laste isa puhul on tegemist tõsise valetaja ning provotseerijaga ega võta enam ühtegi infot tõesena. Kasupoja arvates on minu eksi kontaktid kõik nüüdseks blokeeritud.
Vähe sellest – eksi vanemad on mind filminud ja mulle samaaegselt keskmist sõrme näidanud puhtalt selleks, et tõestada, kui ebanormaalne inimene ma olla võin ega suuda enesekontrolli säilitada, et ehk reageerin nende käitumisele. Telefonikõnes lastega võttis eksi ema lastelt tihti telefoni ära ja segas me kõnele vahele, samuti õiendas minuga laste kuuldes ja nähes. Ta ei jäta mind rahule, kuigi olen seda juba korduvalt isiklikult nii kirjalikult kui ka telefoni teel või näost näkku palunud. Tegemist on laste isa poolt minu otsese väärkohtlemisega ning minu eneseusk ja -väärikus on tema tõttu väga tõsiselt kahjustada saanud.
2022 sügisel 10-aastaseks saanud poeg oli vahepeal muutunud laste isa abiga aina agressiivsemaks ja vastumeelsemaks minu suhtes tänu minu kohta tehtud alusetute süüdistuste, valesüüdistuste, ähvarduste, provokatsioonide ning manipuleerimiste esitamise tõttu.
2020 oli 4-aastane tütar veel väga klammerduv, ei tahtnud suhelda minu poolsete vanavanematega ning poeg keeldus vahepeal hoopiski minu vanemate juures olemast. Nüüd kohe 7-aastaseks saav tütar ja koolis käiv poeg on oma isa poolt nii ära töödeldud, et kui nad veel kevadel 2022 minuga aega veetsid, pidid nad kõigest oma isale ette kandma. Sõltumata teemast – olen ikka süüdi mina ja laste isa mängib osavalt ohvrit.
Minu telefon on smse ning e-post on pilgeni täis T vihaseid kommentaare a´la: ma ei ole ema ega kõlba emaks olema; kasutan lapsi aksessuaarina teistele näitamiseks. “Kui mina lähen põhja, lähed sina ka ja sinu vanemad”; “Söö sitta ja ole vait!” “Aga millega sina oled hakkama saanud? Sa pole mitte sittagi hakkama saanud!” “Sa oled ikka nagu täiskasvanud LAPS. Ise hakkama ei saa kohe kituma.” “Sa oledki üks suur viga. Sind isegi ravi ei aita”.
Ta on ähvardanud mind sotsiaalmeediaga ning kui me ühised lapsed minuga olles tema kõnedele ei vasta, on sellel tagajärjed. Ta on ähvardanud mind ja mu pereliikmeid vangi panna ning mind kriminaaliks tembeldada; ta süüdistas minu kasupoega raha väljapressimises ning mind tagantjärgi meie ühistele lastele sünnijärgsete kohustuslike süstide tegemises. Lisaks väidab eks järjepidevalt, et olen laksu all, kuid ei selgu ühestki kirjast, miks; või kuidas ma küll kooli ära lõpetada sain (minul kõrgharidus, temal üksnes 9-klassiline). Ma ei ole kunagi tarvitanud mõnuaineid, ei suitseta ega ole sõltuvuses millestki ebaseaduslikust, nagu laste isa
järjepidevalt väita üritab. Poja sai juuli lõpus 2022 aru, et on aeg ema juurde minna, sest ta on isaga liiga kaua aega koos olnud.
On oktoober 2022 ning poja on meiega koos elanud 3 kuud ega soovi tagasi isa juurde minna. Laste isa üritab meeleheitlikult poega tagasi enda juurde saada, süüdistades mind ja ähvardades omaenda poega kõiksugustel põhjustel.
Maikuus 2022 sai laste isa kohtu teel ainuhooldusõiguse laste hariduse ja viibimiskoha üle, minule jäi ainsana tervise osas kaasa rääkida, aga laste isa minu muret laste tervise suhtes absoluutselt ei arvesta ega teavita mind, kui peaks võtma ette arstivisiidid.
Augustis 2022 sõitsin peale tööd oma vanemate juurde pojale järgi, et temaga koos koju sõita. Poeg veetis nädalavahetuse oma vanavanematega. Õhtupoole helistas mu ema ja teatas, et laste isa oli jõudnud vanematekodu aia juurde. Laste isa nõudis poega enda juurde, ähvardas minu vanemaid, haaras minu emalt telefoni ning viskas selle metsa suunas. Kõike seda nägi ja pidi kogema ka meie poeg. Kuna olin peaaegu kohale jõudnud, otsustasin üle tee parklas oodata, kuni laste isa lahkub. Laste isa ja poeg suhtlesid paar minutit õues ning peale seda tekkis pojal peavalu ja ta oli vaikne. Poja ainus soov telefoni teel peale oma isa lahkumist oli minule: “Palun tule ruttu! Lähme koju!”