Kliinilise psühholoogi sõnul kahjustab laste isa mind eesmärgipäraselt. See mõjub otseselt lastele ja seetõttu ei saa ma oma lapsi enda juurde. Alles nüüd mõistan, et laste isa ei väärtustanud ega austanud tegelikult mind kunagi. Ta naeris mind, minu mõtted, ideed, huvid, plaanid ja soovid välja. Ja nii on see siiani.
Enne lõplikku lahkuminekut ostis laste isa veel tollal 7-aastasele pojale Airsofti relva ning hakkas pojaga koos taolistel mängudel käima. Youtube kanalis on endiselt üleval video, kus poeg liigub, Airsofti relv käes. Minult kui emalt luba video avalikustamiseks isegi ei küsitud. Vahepeal teavitas laste isa mind uskumatu infoga: “Isegi tütar hoiab relva käes!!!! Tal oma relv täiesti olemas!”
Laste isa paigaldas kevadel 2020 valvekaamera me autosse, et olla kursis minu käikudega, kuni keelas mul üldse meie ühise autoga liigelda. Auto maksis 5000 eur ning täpselt pool summast andis laste isale minu isa heas usus. Lahku minnes jäi auto laste isale, kuid ta keeldus kategooriliselt mu isale tema osa tagastamast ehk 2500 eur. Ta ostis süüa vaid endale ja lastele, mainides, et mina vaadaku ise, kuidas hakkama saan. Ähvardas mu elu põrguks teha ning mainis nagu muuseas, et elutoa kõrge riiuli peal olev kaamera on kogu aja jälginud minu käitumist ja tegemisi lastega!
Augustis 2020 olin esimest korda sunnitud laste isale politsei kutsuma, sest tema käitumine oli muutunud nii drastiliselt, et hakkasin seda inimest reaalselt kartma. Kui sügise alguses tegin jälle kõne häirekeskusele, jooksis ta minema enne, kui politsei kohale jõudis.
Meie pere ellu saabus lastekaitse. Minu uus tutvus härraga jõudis punkti, kus ta tegi mulle ettepaneku ise minu ja laste isa korterist välja kolida ning tema juurde elama asuda. Härra nägi, kuidas ma kannatan. Paar nädalat peale väljakolimist elasime laste isaga vaheldumisi nädala kaupa ühises korteris, et meie lapsed saaksid rahulikult oma kodus edasi olla. Selline kokku lepitud elukorraldus ei kestnud siiski kaua ja otsustasin laste isaga soetatud korteriga lõpparve teha. Las elab siis rõõmsalt seal ise lastega edasi. Lõpetasin kodulaenu ja -kindlustuse maksmise, maksku ise edasi. Lapsed hakkasid hoopis ise ema ja isa kodude vahet käima.
Lõpuks saime sügisel 2020 laste isaga kokkuleppele, et paneme ühise korteri müüki. Mina soovisin kaasata maakleri kiiremaks tehinguks, kuid tema keeldus. 2021 alguses sain omakorda kohtukutse, mille sisuks oli minu ja eksi laste ühise hooldusõiguse lõpetamine ning laste ainuhooldusõiguse määramine laste isale. Selleks kuritarvitas laste isa mind juriidiliselt, nõudes minult valega laste sünnitunnistusi. Seejärel lõpetas laste isa me ühise korteri müügi, põhjendades olukorda laste hooldusõiguse jagamisega kohtu
teel. Samal ajal lubas ta korterit vaatama suvalised inimesed, kes sattusid niisama mööduma ning broneeris meie ühise korteri möödujatele ilma minu kui teise lepinguliselt ametliku korteriomaniku nõusolekuta.
Koos korteri võimalike uute elanikega olime valmis esitama eksile korteri müügi peatamise tõttu kahjunõuded, sest korteri müük ja laste hooldusõiguse nõudmine kohtu kaudu ei ole omavahel mitte kuidagi seotud. Nii kinnitas kinnisvarajurist, kelle pidin kaasama, et eksile mõistus pähe panna. Ta lihtsalt üritas korteri müügiga võimalikult kaua venitada, lootes tõestada kohtule ja lastekaitsele, et tal on kodu olemas ja lastel oma toad.
Tajusin, et olen üksi jõuetu ning otsisin endale abiks advokaadi. Rääkisin laste isaga, et edaspidi suhtleme vaid laste teemal ning laste nähes ja kuuldes käitume ja suhtleme täiskasvanutele vastavalt.
Kahjuks on olukord tänaseks selline, et temapoolne vaimne terror kestab. Ta kasutab igakülgset võimalust läbi laste mind ja minu elu kontrollida, nt häkkides me poja telefonisse, mis sai talle kooli mineku puhul minu isa poolt kingitud. Manipuleerib ning provotseerib mind tahtlikult laste abiga ja on mulle alates lahkuminekust kolm korda füüsiliselt kallale tulnud. Kord tõmbas ta mind jõuliselt paremast käest samal ajal, kui hoidsin tütart vasaku käega oma embuses – tulemuseks meil mõlemal hematoomid ning naha muljumised erinevatel kehaosadel, sest tõmbest tingituna kukkusime korraga järsult pikali. Kord tiris laste isa mind autost välja nii, et lõin lauba vastu ukse ülemist äärt. Tagajärjeks sain endale korraliku sinika. Kolmandat korda ma enam ei mäletagi – toonane on siiani ähmane. Need juhtumid said ka politseis ja kiirabis registreeritud.
Kompromisse ja kokkuleppeid laste isaga teha ei saa. Üllataval kombel väidab laste isa nüüd ise, et kokkulepete tegemine minuga on “nagu vastu seina kusemine” – ma ei tea kokkulepetest midagi ega selle sõna tähendust. Ta on ähvardanud aja jooksul korduvalt lastele koos politsei ja lastekaitsega järgi tulla, kui lapsed on ohutult minu või minu pereliikmega koos. Teda ei kõiguta kohtuistungil antud soovitused laste emaga viisakast läbisaamisest ei kohtuniku, lastekaitse ega laste advokaadi poolt. Tema sõnad ja teod ei ühti kunagi.