Olime väikeste laste vanemad, mistõttu jätsin enda soovid ning vajadused tahaplaanile, kuigi suhe näis ammu juba lootusetu. Ma ei julgenud laste isa maha jätta, sest suhte alguses alates 2007. aastast ütles ta mulle, et lahku minnes tapab ta end ära. Sama kordas ta aastaid hiljem – siis, kui meil oli juba kaks last ja meievaheline suhe oli tõsiselt kannatada saanud peale 2014 loote peetumist. Kuigi ta häiris mind tihti emotsionaalselt, üritasin pere heaolu nimel tema kiuslikest kommentaaridest mööda vaadata.
Üürikorteris elades algasid laste isal müstilised vihahood. Oli üks sügisõhtu, mil ta koju jõudis. Tegin alati õhtusöögi lastele mõeldes õigeks ajaks valmis, et ei peaks vahepalasid mitu korda pakkuma. Tol korral töölt naastes koju laste isa raevus, kui avastas, et õhtusöök pannil on ära jahtunud. Oma viharavi kasutas ta jalaga köögimööblisse augu tagumisel. Tegin tõestuseks isegi pildi.
2017. aastal kolisime meie ühiselt soetatud suurde korterisse. Ostsin sinna diivanilaua. Kord, kui laste isa sai minu peale maruvihaseks, astus ta oma parema jalaga jõuliselt diivanilaua peale ning tagus selle oma raskusega puruks. Tookord ununes aga pilt.
2018. aasta suvi osutus minu jaoks tõeliseks põrguks. Selleks ajaks olime mehega nii raksus, et karjusime teineteise peale iga väiksemagi asja pärast ja olin ka oma lihaste laste vastu tõrjuv. Olin üdini viha ja raevu täis – kõige ja kõigi vastu. Mitte keegi mu lähedastest ei saanud aru, mis mul viga on. Ka mina ise ei mõistnud, mis kuri vaim mind vaevab. Kuni hetkeni, mil sügisel suutsin esimest korda iseendale tunnistada, et minus on võimust võtnud kõige hirmsamad mõtted. Kujutasin üksi autoga sõites ette, mis tunne oleks avarii teha ja teise ilma minna. Detailideni. Ja järgmisel hetkel mõtlesin oma lastele – mis neist siis saab? Ja nii pea iga kord, kui roolis olin. Kas ma olen aru kaotanud, hulluks läinud? Enesehinnang langes miinimumini, muutusin kurvameelseks ja rahutuks igal võimalikul hetkel, põhjuseid leidus igasuguseid: suvaline teema meedias; lähedase tähtsusetuna näiv kommentaar; pikale veniv une-eelne rahutus jne. Olin ahastuses.
Mingil hetkel hakkasin iseendaga rääkima, kuid selle algusaega enam ei mäleta. Võimalik, et tegin seda juba aastaid tagasi, aga ise lihtsalt ei märganud. Mälu ei ole enam ammu endine – suudan unustada isegi eelneval päeval tehtut, öeldut või kuuldut ja see häirib mind, kuid aina rohkem mu lähedasi. Ka keskendumisvõime on muutunud minimaalseks, sest ma ei jaksa mitte millegagi pikalt
tegeleda, olgu selleks lugemine, kirjutamine või koristamine. Hommikuti on väga raske – kui mitte öelda võimatu – ennast voodist püsti ajada. Isegi söömisharjumused on aastatega muutunud drastiliselt: lõunasöök jääb tihti vahele ning õhtuti kipun alatasa maiustama.
Kõik need pisiasjad, millest varem tundsin rõõmu ja rahulolu, ei valmista enam ammu naudingut. Isegi naeratamine on kadunud. Ei mäletagi, millal südamest viimati naersin. Olles ülitundlik ning äärmiselt emotsionaalne inimene, mõjuvad kõikvõimalikud kõrvalekalded elus ja tegemistes vaimselt frustreerivalt. Tänaseks olen andnud endast absoluutselt kõik. Olen emotsionaalselt, vaimselt ja füüsiliselt läbi. Kaputt. Stressis. Häiritud, ärev, sügavas depressioonis, marus; mul on piinlik ja häbi; olen hingepõhjani solvunud ning enesehinnang on viimseni hävitatud. Viimase 11 kuu jooksul olen haiguslehel viibinud üle 5 kuu!
Olen võidelnud oma laste eest oma viimse närvirakuni; esitanud 1,5 aasta jooksul 3 avaldust politseisse endise elukaaslase vastu ja saanud iga kord eitava vastuse kriminaalmenetluse algatamiseks, sest „puudub otseselt füüsiline vägivald“; üritanud tõestada end kõikvõimalikel viisidel hea emana, sest laste isa manipuleerib ja provotseerib tahtlikult mind lastele haiget tegema; kohtunud korduvalt oma lastega kolmanda isiku järelvalve all, sest kõik usuvad sinisilmselt laste isa kuvandit minust kui psühhopaadist ja ebaadekvaatsest emast, kes tarbib antidepressante – ka kohtu, laste advokaat ja lastekaitse ei mõista tegelikku olukorda.
Olen saanud psühholoogilist, psühhiaatrilist ning sotsiaal- ja vägivallavastast abi, et iseendaga toime tulla. Olen osalenud vanemlusgrupis, EELK perenõustamise koolitustel ja FB erinevatel vanemlus- ja lastekasvatuskoolitustel; saanud alates 2017. aastast osalise ja puuduva töövõime hinnangud vaimse tervise ning vasaku randme pöördumatu artroosi tõttu; üritanud tõestada kõigile, et laste isa on nartsissist, manipulaator, provokaator, süüdimatu, ahistaja, patoloogiline valetaja, kontrollifriik, jälitaja ega muutu kunagi. Teda muudavad ehk vaid trellid.