Õudusunenäo lõpp või luupainaja algus?! Täna olen töö juures ja kirjutan, kirjutan nii, et kõik, kõik on nüüd tõesti, tõesti läbi?! Ma pean kogu oma jõu kokku võtma, et astuda sellest nõiaringist välja!!! 11.03 pühapäev, olin kodulinnas. Eelnev õhtu pidin muidugi pildi saatma, et ma ikka ema juures olen ning kui oleksingi õhtul tahtnud kuskile […]
19.02 esmaspäev, tööpäev. Arvate, et ta jättis mu rahule?! Eiii… Käis ja nurus musisid ning kallistusi, ma ei tahtnud, ei tahtnud… aga lõpuks andsin ikkagi järgi. Ütlesin ka, et ma ei suuda seda andestada, eriti, kui ta ei kahetse ka. Ega ta ei kahetsegi ja ta ei häbene seda välja öelda. Tunnen, kuidas ma ise
Hei! Minu jõulud lõppesid siis nii.. Oeh, kust ma alustan.. 1.5 kuud tagasi kolisime lapsega mehe juurest ära, teise linna, üle 100km kaugusele, sest ma kannatasin pideva terrori all. Välivalda nagu eriti ei olnud, aga pidev hirm oli, mis saab, kui ta jälle purjus peaga koju tuleb, kas hakkab tüli otsima, märatsema… Lisaks see oli
11.02 käisime vabaõhumuuseumis, tore pühapäev kuni…hakkasime mu isast rääkima. Isaga ma ei suhtle, kuna O on selleks kõik teinud, nn manipuleerimist, et mu isa oleks ükskord hea isa…Kui ma talle seda ütlesin, et tema pärast isaga ei suhtle, siis ta vaikselt juba vihastas, et ise ma olin nõus seda kaasa mängima. Mis mul muud üle