Enne kui pojad tagasi sain, oli mul kolmel korral veel tüdrukud ära võetud. Küll ma olin väiksemat löönud, küll hammustanud jne. Loomulikult jäin ma kohtu poolt kõiges ka süüdi. Tänaseni ma ei mõista Soome kohtusüsteemi, kuidas nad ei näinud, mis tegelikult toimub. Viimase süüdistuse järel sain aru, et ma ei saa enam nii jätkata. Kaotan […]
Ainuke tõeline inimene, kes mind mõistis oli naabrinaine, kelle lapsed minu lastega koos aega veetsid. Temast sai minu tugi ja suunaja, temast sai minu teine ema. Loomulikult oli selle aja jooksul palju komistamisi, palju allaandmisi, teelt kõrvale kaldumist ja valest kohast abi otsimist. Oli palju inimesi, kellelt lootsin tuge ja abi saada, aga hiljem osutusid
Sain korteri. Pakkisin enda ja laste asjad kokku, tema asjad jätsin koridori. Ta teadis, et ei saa minuga kaasa kolida, ta teadis, et ma ei soovi temaga koos elada. Siiski kuni lapse sünnini me kuidagi ikkagi koos ühe katuse all elasime. Kogesin naabrite kurjasid pilke, sest naabrinaise arvates, kes oli ka eestlane, olen üks kibestunud
Kui ta eesti tuli saime kokku, ta jättis väga toreda inimese mulje, kutsus mind soome külla jne. Ühel päeval sõitsin Soome, asjad arenesid kuidagi kiiresti. Varsti juba ütles: “Sa võiksid lastega koos Soome kolida, lähed siin tööle, siin on paremad võimalused elule kui Eestis.” Aga nii oligi, Eesti oli majanduslanguses ja tööd polnud, elasin ema