A kuidas Sinul läheb vol 5 ehk lootust on

Hei-hei, mu armsad jälgijad!

Kuna mu eelmine “A kuidas sinul läheb” postitus oli kurvameelne, siis nüüd saan öelda, et mul läheb paremini. Eelmise kuu lõpus tähistasin oma 33.sünnipäeva sõbrannadega. Enne tähistust käisin päeval jooksmas ja ma olin endiselt väga kurvameelne. Null peoisu oli, seda enam, et nädal tagasi olid alles kalli vanaema matused. Samas elu läheb ju edasi ning ma tean, et tegelikult ta ei tahaks, et ma kurvastaks. Sõbrannad tuli ning mul oli imetore sünnipäev, ma olen nii tänulik, et mul on niivõrd head sõbrannad. Kummalisel kombel mul hakkas pärast seda pidu niivõrd palju parem, ma sain nagu uue hingamise. Ei käinud enam ringi täis masenduses, ma sain oma elurõõmu tagasi ja ma usun, et seda just tänu sellele, et mul on praegu elavate seas nii palju imelisi hingi ümber ringi.

Olen siin kurtnud ka oma Achilleuse kanna põletiku üle või võib isegi öelda erinevate jalavigastuste üle. Nimelt ma sain küll eelmise aasta septembriks poolmaratoni starti pärast hüppeliigese vigastust, mille suutsin eelmise aasta septembris ja aprillis kokku 2 korda välja väänata. Küll aga sain liiga kiire koormuse kasvu tõttu Achilleuse kanna põletiku. Nüüdseks olen sellega maadlenud 5 kuud. Kõik algas jälle otsast peale, jalgadel liikumine läks esialgu nulli ja siis vaikselt, vaikselt koormus kasv. Loomulikult füsio harjutused kogu aeg sinna juurde.

Detsembris oli ma sellest kõigest nii väsinud, tahtsin alla anda. Hakkasin kaalus ka juurde võtma. Ma nutsin, mul ei olnud motivatsiooni, ma tahtsin nii väga lihtsalt loobuda. Et vahet pole, leian teise spordiala. Samas ma tundsin juba siis, et ma pole allaandja tüüp. Lihtsalt, ma olen loonud endast kuvandi, kuidas ma käin läbi tulest ja veest ning siis nüüd teatan, et ma loobun jalavigastuste tõttu?! See pole ju maailma lõpp ja oii, kui paljudel sportlastel on olnud vigastused ning nad ei ole alla andnud. Nad on tulnud tagasi tugevamana kui kunagi varem. Sellel hetkel aitasid mind ka mu jälgijate motiveerivad sõnad: “puhka natuke ja siis pane ikka edasi, ei anna alla!”

Ma olen viimased kuud ärganud enamik hommikutel kannavaluga, eriti nendel päevadel, kus eelneval päeval olen jooksmas või kõndimas käinud. Nüüd on mul aga tekkinud lootus. Viimases jooksutrennis jooksin 8.8km. Täna, 18.veebruaril, üle 5 kuu sain ma täna kokku kõndida 13.5km! Ma ei teinud seda korraga, vaid jagasin kahte ossa. Ja mu kand ei valutanud!!! Tänase teise kõnni lõpuks ma lihtsalt astusin ning tunnetasin, kuidas mu kand valu ei tee! Muidugi Achilleuse vigastusega on see, et lõplikult saab rõõmustada järgmine hommik. Aga nagu ma ütlesin, mul on tekkinud lootus!

See on lihtsalt nii imeline tunne ja ma tahtsin teiega seda jagada. Võib-olla ma nädala pärast jälle nutan, kuidas mul kand valutab, aga see, mis meid elus ikka edasi viib on, usk, tahe ja lootus. Miski ei ole ületamatu ja ükspäev ma maratoni stardis olen nagunii!

Olge hoitud!

Merli

Leave a Comment

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga