Tuneesia 2023 vol2

Nonii, nagu lubatud, siis selles blogipostituses räägin, kus me Tuneesias ekskursioonil käisime. Valisime selleks pealinna Tunise, sh Kartaago impeeriumi varemete ja Anthoniuse termide ja Sidi Bou Saidi (kutsutakse ka Tuneesia Santoriniks) külastuse. See ekskursioon kestiski üks päev ja Novatoursil maksis see 62€ (lõunasöök oli ka hinna sees).

Esmalt aga räägin sellest, et Tuneesias on käibel rahaühik nimega dinaar ja seda saab vaid riigis koha peal vahetada + seda hiljem ei tohi riigist ka välja viia. Igal pool saab ka eurodes maksta, aga kohaliku rahaga arveldada on kordades soodsam. Nad niigi üritavad igal võimalusel nahka üle kõrvade tõmmata, siis kohalikus rahas saate veidi vähem üle. Meil nt hotellis saabumisel adminn võttis meil eurodes turismitasu (meie rahas pidi olema see kuskil 6-7€), aga tema südamerahus kasseeris meilt kahe peale 20€ ega andnud kohalikku raha tagasi (hotelli jõudsime suhtelist hilja ja meil ei olnud veel kohalikku raha).

Järgmisel päeval, kui pea reisimisest enam väss polnud, läksin ma muidugi õiendama ja siis anti kohe ilusti kohalikus rahas vahe tagasi. Hiljem selgus, et ka teiste eestlastega oli nii tehtud (kuna nemad inglise keelt ei osanud, aitasin ka neil raha tagasi saada). Nende eestlastega oli üldse fun fact see, et tuli välja, et nad töötavad mu sugulastega koos (väike maailm). Igatahes jah, raha asju peab seal kogu aeg jälgima ja no kõvad kauplejad on nad ka. Kindlasti ära osta midagi esimese öeldud hinnaga, kõike on võimalik kordades soodsamalt saada.

Nii aga tulles tagasi siis ekskursiooni päeva juurde. Esimene sihtpunkt oligi pealinn Tunis, mis meenutas väga Pariisi. See pole aga üllatav, kuna Prantsusmaa oligi viimane, kelle koloniaalriik Tuneesia oli. Tuneesia saavutas iseseisvuse 1956, nii et prantsuse mõjud on veel üsna tugevad. Üleüldse peamised turistid on seal prantslased ja rumeenlased. A ja Tuneesia koolides õpitakse korraga 3 keelt: tuneesia, araabia ja prantsuse keelt. Tihtipeale nad oskavad lisaks veel vene, saksa või hispaania keelt.  Keelte osas on nad väga võimekad.

Tunises käisime turul. O M G! See oli ikka meeletu (ostsin põhisuveniirid sealt turult, kus kohati muidugi üle maksin, aga no meie valuutas oli ikkagi kõik pigem odav). Kitsas tänav ja nii palju kauplejaid. Läbi turu liikusime mega aeglaselt mošeeni, kus giid sellest täpsemalt rääkis ja millest ma mitte midagi ei mäleta. Meid oli ekskursioonil ligi 30 inimest ja mina liikusin suht giidi lähedal, sõbranna oli taga pool, aga keda sealt turutänavast välja ei tule, on mu sõbranna. Enne turule minekut üks vanaema oma lapselapsega tundis veel muret, et äkki eksib ära. Giid lohutas, et sellisel juhul oleksid nad see hooaeg esimesed. Hiljem tuli välja, et sõbranna jäi maha koos selle vanaema ja mõne eestlasega veel. Ega seal otsida polekski mõtet olnud, hilisem kogunemiskoht oli teada ja seal lähehdal me hiljem kohtusimegi.

Meenutab ju Pariisi 🙂

Kunagi piiras Tunise linna müür, kuna aga linn kasvas nii tohutult, tuli müürid lammutada. Siin aga on selle üks jäänuk.

See on selle mošee uks, kus ma avastasin, et sõbranna on kadunud ja I have no idea, miks see mošee oli niivõrd tähtis, et meile näidata, sisse nagunii minna ei saanud.

Edasi suundusime Anthoniuse termidesse. Käes oli lõunaaeg ja Aafrika päike hittis täiega, ma ei liialda, kui seal päikese käes 50C oli, mis oli nii piin, et kohati mind üldse ei huvitanud, et mu ees on 2000 aastat vanad kivivaremed ja et ma neid katsuda saan. Ainuke mõte oli vaid, et saaks konditsioneeriga bussi. No mõned pildid siiski jaksasime teha. Kahju oli muidugi sellest, et need iidsed kivimid seal lihtsalt lageda taeva all seisid, ei mingit kaitset. Aga muidu kunagised termid olid inimeste kogunemispaik, kus sai omavahel suhelda (nagu tänapäeva FB).

Edasi sõitsime kõrgemale, kus oli kindlasti veel kuumem! Seal avanes ilus vaade pealinnale ja merele. Imetlesime jälle 2000 aasta vanuseid mosaiike ja skulptuure, mis samuti üsna lampi vedelesid seal. Edasi oligi õnneks lõuna. Söök oli küll ekskursiooni hinna sees, aga joogi pidi ostma, mis kohalikus rahas oli pigem kallimapoolsem, aga sellises kuumas joomata ei jäta ja raha ei loe.

No niimoodi need mosaiigid ja skulptuuris seisid seal päikese/liiva käes, ei mingit kaitset, piiret vms. Ilmselt mõeldakse seal, et kui need on juba 2000 aastat vastu pidanud, küll nad siis peavad veel.

Kõhud täis ja järgmine sihtpunkt oligi Tuneesia Santoriniks kutsutav Sidi Bou Said. See oli tõesti nagu Santorini (kusjuures sama sõbrannaga käisime 2021.aastal Santorinil). Valgesinine linn. Seal linnas on lausa kohustus, et majad on valged ja katused ning aknaraamid sinised. Valge värv selleks, et see ei neela niimoodi kuuma ja sinine, et kärbsed ei tuleks. Seal külastasime üht kohalikku traditsioonilist Tuneesia elamist.

Maja kuulus kunagisele kohtunikule, kes jättis oma maja linnale tingimusel, et kõik huvilised saavad seda maja külastada. See maja oli mega huvitav ehk et kindlasti soovitan külastada. Lisaks miljööga tutvumisele rääkis meiel giid, kuidas Tuneesias abiellumine käib. Näiteks, esmalt pead pruut hoopis muljet avaldama mehe isale ja kui ükskord pulmadeni asi jõuab, kestavad need nädal aega ja pruudil tehakse hennaga jalatallad ja jalad kauniks. Kusjuure selles majas just tundsime ühed äsja abiellunud selle järgi ära, et naisel olid jalad hennamaalinguid täis. Seal maja vastas on üks imeline kohvik, kus müüakse maailma parimat sidrunilimonaadi. Nii värske, mahe ja jahutav kuuma suvepäeva. Maksis 8 kohaliku ehk kuskil 2.50.- meie rahas. Igal juhul soovitan.

Maailma parim limonaad ja mõned klõpsud Sidi Bou Saidi linnast, mis meenutas Santorinit ka selle poolest, et linn oli “mõnusalt” mägine.

Leave a Comment

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga