Mu, kallid kaasaelajad!
Sissekanne nr 39 oli viimane postitus teemal “Minu elu psühhopaadiga.” Ütlen ükskord veel, et kõik, mis avaldasin oli kirja pandud reaalajast ehk siis 2017.aug-2018.nov, midagi ma tagant järgi ei muutnud.
Täna on aga 2.okt 2019 ehk et täpselt aasta on möödas, kui toimus kohus, kus Olavi Rattasepp sai kriminaalselt karistatud ja minu suhtes 3 aastaks lähenemiskeelu. See oli kõike muud kui kerge, aga ei ole mitte hetkeksi mõelnud, et oleks pidanud asja sinnapaika jätma! Seega täna on minu jaoks suur pidupäev, tähistan seda õhtul taipoksi trennis ning pärast võtan kindlasti pokaalikese kihisevat.
Ma ei ole enam see inimene, kes ma olin siis, ma ei tahagi enam see inimene olla. Tunnen end vaimselt tervena, tunnen end majanduslikult sõltumatuna ning olen füüsiliselt aktiivne. Tean, et ükskõik, mis mu elus ka ei juhtuks, olen suutnud luua iseenda TUGEVA MINA PILDI. See on nii oluline, kuna ma olin olukorras, kus ma ei väärtustanud end ning lasin juhtuda kõikidel jubedustel. Nüüd ja edaspidi on aga teisiti.
Blogi avaldamine mõjus samuti omamoodi teraapiana. Oli ka raskeid hetki, negatiivsete olukordade taas üleelamist, aga mida lõpu poole, seda rohkem valdasid mind uuesti ka need head emotsioonid, et ma astusin vastu vägivallatsejale ja tulin sellest võitjana välja. Lisaks on uskumatult hea tunne, kui palju olen oma julgusega rääkida, aidanud teisi naisi, isegi mehi. Neid emotsioone on raske kirjeldada, samuti ka seda, kui palju jõudu on mulle inimesed oma kirjadega andnud. Ausalt öeldes olin suuremaks hukkamõistuks valmis, et ise olid hoor ning ise olid süüdi ja ise olid loll jms. Seda on ikka uskumatult vähe olnud. Usun, et ka see peaks mu jälgijatele näitama seda, kui palju on ikkagi neid inimesi, kes on ohvri, mitte vägivallatseja poolel.
Lõpetuseks tahan veel seda öelda, et kui mind on eri hetkedel vallanud ka viha ja kättemaksuhimu ning soov teda reaalselt peksta, siis nüüdseks on nii, et minus on kergustunne, ei ole mingit viha, ei ole mingit rõõmu, vaid kergendustunne. Olen saanud kõik emotsioonid endast välja ning valmis panema selle loo enda jaoks minevikku. Kuhu ma siit edasi liigun, veel päris täpselt ei tea, aga tean, et elu siin teisel pool, vägivallavabaelus, on tõeliselt ilus ning aina ilusamaks läheb. Seejuures aga ei jäta ma oma missiooni, teisi aidata, olen teie jaoks alati olemas!
Teie sõjaprintsess Merli