Tead, mis veel, mu “kullakallis hulluke”, mäletad seda märtsikuu laupäeva, 24.märts, kui sa mulle vahetpidamata helistasid ja smsi saatsid, et vabandad ning et ma kuulaks ära, mis sul öelda on. Samal ajal MAGASIN KELLEGI TEISEGA! Ma ei vaadanud sel hetkel loomulikult telefoni, aga olin täiesti kindel, et see oled sina. Helinaks oli mul laul sisemisest rahust ja ma samal ajal tundsin seda sisemist rahu sõna otseses mõttes enda sees! Ja see seks oli hea, oiii, kui hea. Ja sa tead täpselt, kes see inimene oli.
Kui sa käskisid sellele inimesele saata kirju, mis libu ma olen, siis ta oli juba sellest teadlik. See keskmise sõrme pilt oli too aeg juba sulle mõeldud, mitte mulle. Inimene tõesti hoolis minust ning tundis muret, jah, ma suhtlesin temaga salaja oma salameili teel ning kui ma olekski pidanud oma asjad pakkima, oleks välismaale sõitnud tema vanemate juurde, kuna INIMESED PÄRISELT KA TAHTSID MIND AIDATA JA HOOLISID!
Meie suhte aeg hoidis mind kinni ka seks, mõtlesin, et ei saa enam kunagi nii head seksi, aga tead, mis?! Pärast politseisse minekut ma ei ole isegi mitte mõelnud selle peale, et ma sinuga seksi igatseksin. Seks selle teisega oli täiesti tavalist viisi imeline. Ei olnud mul vaja ei mingeid ekstreemsusi. Puhas seks kõige tavalisemal kujul. Vot see oli mu inner peace. Ma olen täiesti kindel, et praegu sa naeraksid selle peale ja ütleksid, palju sa kõrvalt panid. See isegi ei teeks enam haiget, pigem olen uhke, et mina olin truu, mina olin selles mängus see aus, mida sa niiii väga taga ajasid.
Ja miks me üldse nii palju seksisime, sest siis sa fucking ei löönud mind, see oli ainuke aeg, kui tundsin end sinuga turvaliselt! Mäletad, kui Haapsalus käisime ja mul isu ei olnud, meil oli hea rahulik nv ja mul ei olnudki seda kirge enam, mis muidu oli… Lõpuks sa suutsid asjale panna põntsu sellega, kui käskisid mul riided seljast võtta. Nii et lõpuks oli juba see ka vastik mu jaoks. Mul üks tuttav ütles, et tema suutis oma vägivaldse mehe jätta siis maha, kui tema kõrvalolek temas vastikust tekitas. Mul oli juba sama tunne vaikselt ja oma viimaste löömistega võimendasid seda vastikustunnet kõvasti!
Tagant järgi saan ka aru, miks sa minu juurde nii vähe ööseks jäid ja kui pididki jääma, siis olid sina see, kes tõmbas lambi kohast jälle sae käima. Rikkusid meie tuju ning ütlesid, et sul ei ole tuju tulla, muidu saad ise pärast nii haiget. Kuidas sa saidki tulla, kui sul naine kodus oli?! Sul oligi vaja ju leida “vabandus”, miks sa öid minu juures ei veeda. Oma nn eksanisele olid ju ka üles tunnistanud, et petsid teda, ometigi kirjutas ta sulle kord, et tsau tibu, kuidas läheb. Midagi sa ei tunnistanud temale.
Panen vaikselt tagant järgi kõik pusletükid kokku. Miks need naised sulle ikka helistasid ja kirjutasid, kui sa olid nad väidetavalt blokkinud ja kustutanud. See kõik oli su näitemäng ja mina olingi sinu nukk, kellega sa mängisid oma haiget mängu. Nüüd oled sina minu nukk, sest ma julgesin suu lahti teha, julgesin minna politseisse, julgesin rääkida töö juures, julgesin rääkida sõbrannadele.
Sina jäid tööst ilma, sina kaotasid oma maine paljude inimeste silmis, sina saad kriminaalkaristuse. Sina vajud praegu sügavamale mülkasse ja mina samal ajal ronin sellest välja, sest mida rohkem su valesid välja tuleb, seda tugevamaks ma saan. Seekord toitun mina sinust. Sina aga seda ei tea, sina pidasid mind nii lolliks, et ega ma ju ometigi ei lähe selle inimese vastu, keda ma nii väga armastan, kes mind nii palju ähvardab, kes mulle kogu aeg on jõuaga ära teinud, kes tegi kõik, et mu enesehinnangut põrmustada. Aga selle mänguga arenesin ka mina, ma olin sinust tegelikult ikkagi alati üks sammuke ees, step by step kindlustasin oma tagalat.
Seega, kallid naised, kes te seda loete, kes te olete samasuguses olukorras, väljapääs on olemas! Ma tegin endale salameili (kasutasin selle jaoks neti browseri parema hiireklõpsuga uut privaatset akent, mis ei salvesta arvutisse ajalugu), saatsin sinna kogu tõendusmaterjali, suhtlesin salaja inimestega, hoiatasin oma head sõpra, et selline kiri võib tulla “minult” et ta peab mu elust kaduma, otsisin abi. Saatsin kuvatõmmiseid O tekstidest, kus ta mind räigelt moodi sõimas, ähvardas, samal ajal salvestasin ka neid häid tekste, et ikka tõestada, et meil suhe oli. Salaja kord ka lindistasin, sellega tuleb muidugi väga, väga ettevaatlik olla, vahele jäädes on oht kõvasti peksa saada. Olen ka sellepärast pikki päid ja jalgu saanud.
Kaasaja tehnoloogia abil on võimalik nii palju asju tõestada. Sellised mehed, nagu O, nad eksivad, nad unustavad, nad kaotavad mingi aeg kindlasti valvsuse. Tõsi, ta tihtipeale kustutas oma vestlusi minu telefonist, aga minul olid salameilil screenid juba olemas + veel eraldi mälupulgal koopiad + olin veel saatnud osa asju õele, et hädaolukorras avab ta need meilid. Kodus peitsin krediitkaardid ära, sularaha hoidsin varuks. Ja mis kõige olulisem, tuleb leida keegigi, kellele rääkida, keegigi, kes hiljem vajadusel saab tunnistada, sest kui mitte kellelegi ei ole räägitud, on raskem kõike tõestada.
Ja pidage päevikut, kirjutage kõik, kõik juhtumid üles. Ma ei mäletaks pooli asju, kui mul ei oleks seda blogi + sellel on olnud minu jaoks ka teraapiline aspekt. Mina ei ela ju end nii välja, et karjun kellegi peale või lähen kallale, mina kirjutan ja hüüan appi mustvalgelt. Jah, muidugi sõbrannad, kellele rääkisin, mingi hetk lõpetasin rääkimise. Mul oli häbi, piinlik, kuidas ma olen sellise mehega koos. Päeva lõpuks teeb inimene ikka nii nagu ise soovib ja soov sellisest suhtest välja astuda, peab tulema inimese enda seest, mitte keegi teine ei saa seda idu maha istutada.
Sõbrannadel ei jäägi eriti muud üle, kui olla lihtsalt toeks, olemas olla ja seda eriti siis, kui see samm on naise enda poolt tehtud. Minul vedas, sõbrannad jäid mu kõrvale, nad ei mõistnud mind hukka, nad ei süüdistanud mind, nad toetasid, nad tulid vajadusel minu juurde, nad ei ole lasknud mul end süüdistada. Ma teen seda tihti, süüdistan ennast, et issssand kui loll. Muidugi on mulle öeldud, et ei nemad ei laseks endaga elusees nii käituda. Mis te arvate, et mina ei ole kunagi seda lauset öelnud?! Muidugi olen!
Ma nägin enda ema pealt vägivaldset suhet (see ei olnud minu isa), ma ei suhelnud emaga sellepärast, kuidas ta küll laseb endaga niimoodi käituda! Mis ma ise parem olin, samamoodi langesin manipulatsiooni küüsi ega saanud sealt kuidagi välja. Oma suure empaatiavõime ja hea perekonnamudeli puudumisega olin ideaalne saak, keda samm sammu haaval enda külge siduda ja nööri aina pingule rohkem tõmmata. Nüüd saan aga öelda, et mina ei lasknud end täiesti üles puua, rabelen välja sellest puntrast, koos saba ja karvadega, aga rabelen ning võidan!