Täna olen tagasi tööl pärast 1,5 nädalat haiguslehel olemist. Täitsa tore on olla tagasi, kergem, rõõmsam. Isegi üks töökaaslane ütles, et näen puhanum ja rõõmsam välja. Tööl tabas mind muidugi pommuudis. Nimelt tuleb välja, et mister Hull oli sunnitud oma eelmisest töökohast lahkuma, kuna tal oli seal olnud töökaaslasega SAMA ASI ja see asi oli veel hullemini lõppenud!!!
Mulle, arstidele väitis O, et see kõik on minuga välja löönud, enne tal ei ole seda olnud. Muidugi ma kahtlesin selles, aga no ikka ju usud oma kaaslast. Usud ja loodad parimat… See naine olevat tahtnud ka politsei poole pöörduda, aga O-l oli seda õnnestunud siiski kuidagi takistada. Hulluke ei tahtnud seda naist rahule jätta, ikka kirjutas edasi. Lõpuks oli uus mees teda ähvardanud ning siis kadus orbiidilt… Nii palju siis sellest, et minuga kõik see jura välja lõi. Tunnen end muidugi ise kohutavalt süüdi, aga mida ma enam teha saan. Damage has been done. Elu õpetab nagu öeldakse.
Aga tänase päeva pommuudis ei piirdunud vaid sellega… O oli siis lõpuks politseis käinud, murtud abaluuga, mille väidetavalt mina olin ära murdnud, kui teda vastu uksepiita tõukasin 😀 😀 😀 naerukoht, suuuur, suur naerukoht. On mul alles rammu. Tema on aga nii hea mees, et tahab selle asja viisakalt ära lõpetada, VIIISAKALT?!!!!! Tema ei tee mu vastu avaldust ja ei tee ka avaldust, et ma väidetavalt temalt raha olen välja petnud. No on ikka üllas mees ma ei või. Üleüldse, mis kuradi ohver ma olen, kui ma suudan meestel luid murda ja raha välja petta 😀 😀 😀 Vähemalt suutis ta mind kogu selle sita sees kõvasti naerma ajada.
Oii, kuidas ma juba ootan päeva, millal kogu see kohtuasi läbi on ning teen oma loo avalikuks. Ema ütles mulle täna hästi, et ma iseenda teadmata võin enda julgusega kedagi aidata ning hullemat ära hoida. See annab ka tegelikult jõudu juurde, et ma teen 10000% õigesti! Sest olgem ausad, oli väga raske esitada inimes vastu kriminaalmenetluse avaldus, keda armastad ning kelle puhul oli ikka loll usk ning lootus, et kõik saab veel korda. Isegi pärast avalduse kirjutamist käisid peast mõtted läbi, et kui tõesti vaja, siis põgenengi selle inimesega siit täiesti ära. Rumal inimeseloom olen ikka ka.
Teraapias öeldakse mulle, et see kõik on normaalne, see äng, viha, igatsus, armastus, viha, viha, viha, kurbus, kaastunne, viha- need tunded on kõik normaalsed. Tunnen end kui pesumasinana, kus need ringi käivad ning järgemööda üks neist kõige peale tungib. Aga ma tean, et ühel päeval on see kõik vaid halb mälestus ning see mäng, mida O minuga kogu aeg mänginud on, on minu võidetud. Ainult mina ise olen enda projekt, mitte kellegi teise oma!