Sissekanne nr 10

…Ta viidi hullumajja. Hommikul mingi aeg kirjutas, et ta ei või telefonis olla, aga salaja püüab mulle tekstida. Kiirabi kutsus ta sellepärast, et ta tahtis end ära tappa. Sellel hetkel ma mõtlesin, et jooksen kaugele, kaugele ära selle inimese eest! Ta ei ole normaalne, vaimselt ebastabiilne, siis hakkasin mõtlema, et ta on rääkinud, kuidas tal on läbipõlemistunne, kuidas ta on vaimselt läbi, kuidas ta tahab end korda saada. Mõtlesin, et see inimene vajab tõesti abi ja kui ta sellest välja tuleb, siis on kõik korras. Kui endal selline asi juhtuks, oleks tore, kui su kõrvale jäädakse. Suhtlesin temaga edasi, ta kirjutas pidevalt, kui kole, kui paha, kui rõve seal on.

Muidugi mul tekkis kahtlus, kas ta ikka on seal, kui tal telefon pidi keelatud olema. Isegi proovisin helistada hullumaja valvetelefonile, kuid number andis pidevalt kinnist. Vahepeal olime oma reisiga jõudnud järgmisesse linna. Mu hulluke oli ka maha rahunenud ja kõik oli justkui korras. Läksime tüdrukutega välja, sest mida ma tema jaoks saan ikka teha, kui ma kaugel eemal olen ning proovin mitte lasta enda puhkust ära rikkuda, aga see õhtu olin täiesti kaine, mina sõitsin, läksime tantsima. Oli tore, lõbus, tegin Instagrami mystorysse video.

Ei läinud kaua aega mööda, kui mu hulluke mulle kirjutas, miks ma väljas olen, marss koju ja et helistaksin talle ning kuidas ma kahetsen seda, et välja läksin. Mul hakkas süda seest kiskuma, läksin eemale ja helistasin talle. Ta oli vihane, väga vihane. Tema on hullaris ning mina olen väljas tantsimas. Ta käskis mul kohe hotelli tagasi minna, oma asjad pakkida ning esimese lennuga koju sõita, tüdrukutele pidin kirja jätma, et kodus juhtus midagi ja kohe vaja Eesti tagasi lennata. Kui ma seda ei tee, siis ta saadab meie intiimpildid töö üldmeilile. See mäng ei ole enam minu käes, ma ei ole midagi nii printsess, nüüd annab tema mulle õpetust. Korralik ja toetav naine (me olime selleks ajaks vaevu 2 kuud sebinud) oleks raskel ajal toeks ning teeks nii nagu tema tahab. Pidin olema tal kogu aeg telefonis kättesaadav, saatma pilte, kuidas asju pakin, saatma pildi kirjast, mis tüdrukutele jätan.


Vahepeal mul õnnestus siiski teise telefoniga helistada hullumajja. Tuligi välja, et ta ei olnud seal, ta valetas ja manipuleeris minuga! Ma läksin endast nii välja ning hakkasin teda lihtsalt täielikult ignoreerima, panin blokid peale. Seejärel sain järjest töönumbrile sõnumeid, kui ma kohe ei helista, siis kahetsen seda elu lõpuni. See oli kohutav, ma ei maganud see öö minutitki, hommikul käisin varakult juba jooksmas.

Mingi aeg ma võtsin bloki maha, siis ta oli kirjutanud, et ta ei tee midagi, oli arstil käinud vahepeal ning üritas minuga uuesti suhtlema hakata. Ja nagu eelnevast võib lugeda, siis läksingi sellega kaasa, kuigi see ülejäänud nädal, mis mul oli reisil jäänud, oli kogu aeg pidev jauramine, ma olin ta jaoks olemas virtuaalselt, nii nagu ta tahtis ning andsin talle andeks, sest mina olin see, kes talle haiget tegi ega olnud toeks. Ta rääkis sellest väidetavalt ka oma psühhiaatriga, kes kinnitas tema väidet, et jah, peab olema toeks algusest peale raskel ajal… Ja nii ma siis tema kõrvale jäingi…*

*politsei uurimisest selgus, et kogu see hullumaja ja psühhiaatri asi oli totaalne vale.

Leave a Comment

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga