Minu kogemuslugu lähisuhtevägivalla ohvrina jääb küll aastate taha, kuid ometigi mäletan selle suhte traagikat siiani. Muidugi aitab sellele mäletamisele kaasa ka see, et olen tänaseks päevaks lisaks palgatööle ka kogemusnõustaja, kes aitab endiseid ja praeguseid perevägivalla ohvreid.
Minu vägivaldne suhe sai lõpu siis, kui ühel märtsikuu tööpäeva lõpus pärast füüsilise vägivalla intsidenti jooksin juba tuttava ohvriabi töötaja juurde. Õnneks oli ta veel tööl ning suunas mind kohe politseijaoskonnas välijuhi juurde. Tagant järgi mõtlen, et küll oli hea, et ohvriabi töötaja ja politsei ühes majas asuvad. Ma ei kujutaks ettegi, et oleks pidanud sellises olukorras kuskile kaugemale liikuma.
Mäletan, et politseiametnik oli minuga väga sõbralik ega näidanud grammigi välja, et ta mind ei usu. See oli mulle sellel hetkel kõige tähtsam, et mind usutakse, kuna vägivallatseja oli mulle sisendanud, et keegi nagunii mind ei usu. Küll aga oli minu jaoks kummalised kaks ütlust: „Ärge muretsege, ta ei lähe vangi” ja „ta saab karistada, kuna lähisuhtevägivald on meie presidendi prioriteet.” Tollel hetkel ma oleksin tahtnud, et ta pannakse seitsme luku taha kinni. Ma sõna otseses mõttes jooksin oma töökohalt politseijaoskonda, kuna kartsin oma elu pärast. Tema korduvad kallaletulekud koos ähvardustega, kuidas ta mu näo armistab (hoides nuga käes) ja mu ära tapab, andsid alust seda igati uskuda. Ja mis siis, kui see teema ei oleks olnud presidendi prioriteet, kas ta siis ei oleks saanud karistada?!
Ma muidugi mõistan, et politseiametnik püüdis mind lohutada ja ma ei heidagi talle midagi ette, aga tagant järgi mõtlen, et oleks piisanud sellest, et mind lihtsalt usutakse ning antakse edasised juhtnöörid. Mäletan, et kui avaldus oli tehtud, siis küsisin: „Mis nüüd edasi?” Samal ajal mu vägivallatseja helistas, pommitas mind sõnumitega ning saatis pildi, kus ta oli roolis ja taustal oli minu kodukant. Politseiametnik ütles, et saatke talle sõnum, et olen politseis ja tegin avalduse ning kui ta peaks üritama mulle lähenema, kutsun politsei. Nii sai ka tehtud.
Mina läksin politseisse viimases hädas, kuigi oleks pidanud seda ilmselt palju varem tegema. Politsei oleks võinud kutsuda ka naabrid, kui nad kuulsid vägivallatseja karjumist ja minu nuttu. Politsei oleks võinud kutsuda ka tänaval olevad inimesed, kes nägid, kuidas ta mind kapuutsist tõmbas või mulle jõuliselt jala peale astus. Politsei oleksin võinud kutsuda ka ise, kui mu huul lõhki tõmmati ja käed siniseks pigistati. Ei mina ega ka keegi teine ei teinud seda. Ma ei tea, miks kõrvalt näinud/kuulnud inimesed seda ei teinud, aga tean, et mina kohati ei tulnud selle pealegi. Lisaks mul oli lootus, et ehk ta muutub. Ta lubas seda pärast iga vägivallaepisoodi. Lisaks ta väitis, et ta ei ole varem niimoodi kellegagi käitunud ning et mina annan talle selleks põhjuse ja siis ma otsisingi neid põhjuseid endas.
Kõik ütlevad, et suhtes on kaks poolt. Tänaseks päevaks muidugi tean, et vägivaldses suhtes ei ole need pooled aga võrdsed. Ohver elab hirmu all, et ta jumala eest midagi valesti ei teeks ja vägivallatseja nihutab aina võimupositsiooni piire endale sobivas suunas.
Minus oli suur usk, lootus ja armastus, et kõik saab ikkagi korda. Ega ta ei olnud kogu aeg vägivaldne, seda enam, et meie suhte algus oli väga ilus ja romantiline. Lõpuks püüdsin olla täpselt selline naine nagu tema soovis, aga minu viimaseks piisaks karikas saigi see, et ühel hetkel sain aru, et ka sellest ei piisa. Ta leidis ikkagi asju, mida tegin valesti ja oligi jälle põhjus vägivallaks olemas. Tänasel päeval ütlengi ohvritele, et palun jätke endale üks asi, mida te ei luba endalt ära võtta, sest see üks asi võib päästa teie elu. Minul oli selleks reisimine, mille ta tahtis ära keelata, mille peale ütlesin, et ta on minult kõik ära võtnud ning nüüd tahab reisimise ka võtta. Tema vastas: „Sa ei ole mulle veel midagi andma hakanudki” ja järgnesid löögid…
Lähisuhtevägivald on väga kompleskne, mida võib kõrvalvaatajal olla keeruline mõista. Miks siis ometi ohver ei lahku, kui see suhe on halb. Nagu eelnevalt mainisin, on sellises suhtes ka häid aegu ning usk, lootus ja armastus. Lisaks muidugi võib olla ka suur hirm, eriti, kui seal suhtes on ka lapsed. Meil ei olnud küll lapsi, aga pidevad ähvardused mu kassile liiga teha, panid mindki teinekord tarduma, et ma ei võta midagi ette.
Sellisest suhtest väljumisel on kõrvalseisjatel oluline roll. Eelkõige peaks uskuma ohvrit, mitte tema läbielatut pisendama küsimustega: kas asi oli ikka nii hull või mis sa ise tegid, et ta niimoodi käitus. Lähedased võiksid olla olemas niimoodi, et ei jätaks ohvrit üksi, et ei tekiks võimalustki vägivallatsejaga suhelda, nad on väga osavad manipulaatorid ohvrit tagasi meelitama. Lisaks võiks küsida lihtsa küsimuse: „kuidas ma saan sinu jaoks olemas olla?” Tegelikult ka ametnikud võiksid küsida ohvri käest, mida ta vajab. Ma saan aru, et kõike ei ole võimalik pakkuda, aga igaüks meist saab ohvrit kohelda traumateadlikult ning empaatiliselt.
