Kuupäevaks on 28.veebruar, on esmaspäev. Heliseb telefon: “Tere, Merli! Mis on Sinu südamesoov?” Ma olen pahviks löödud (okei, ma aimasin veidi seda, kuna enne küsiti mu number, millele helistada), aga kui sa päriselt sellise kõne saad, oled ikka pahviks löödud küll. Ma ei osanud ööd ega mütsi vastada, MIS ON MINU SÜDAMESOOV? ET LÄHISUHTEVÄGIVALDA EI OLEKS LOOMULIKULT! See muidugi ei ole nüüd niimoodi võluvitsaga kahjuks täidetav. Ja üldsegi, mis mina? On ju neid, kellel oleks päriselt vaja soove täita, mul ju käed-jalad otsas, saan ise oma soovid täidetud.
Ausalt öeldes ma ei saanud see öö isegi magada, no ei suutnud välja mõelda, mis oleks mu südamesoov. Tegelikult üks soov oli, aga sellega samuti, jätan 3 reisi ära ning seda suudan ka ise teha. Appike, ma olin niiii elevil! See tundus nii ebareaalne, et minust tuleb täispikk saade. Miks üldse? Mida ma siis nii erilist teen või noh, ma aitan teisi nii palju kui võimalik, aga see on minu jaoks nii tavapärane. Ma ei leia, et selles on nüüd midagi nii märkimisväärset. Selle peale ütles mul üks ülihea sõbranna nii:
“Üks asi on aitamine…. see on lebo, seda oskame me kõik. Teine asi on julgus, minna oma näoga tundlikus teemas õiget asja ajama, saada korduvalt avalikult peksa ja ikka oma asja edasi ajada. Vot see on asi, mida iga aitaja ei suuda aga sina suudad.” 
Hakkasin mõtlema tema lause peale, et tõesti, ma olen MUNADEGA NAINE! Seda on mulle tegelikult öelnud ka naised, keda olen abistanud. Enda jaoks on jällegi nii loomulik, kui näen kuskil ebaõiglust lähisuhtevägivalla teemal, siis tõstan kisa, sest vaikides ühiskond ei muutu! Tegelikult nüüd üks õhtu enne saadet hakkab mulle kohale jõudma kui oluline on see, mida teen. Oma nime ja näoga, nö tänavalt (ok avalikku haldust olen ülikoolis õppinud ning töötanud selles valdkonnas 7 aastat) rääkida teemal, mis paneb terve erakonna lausa mu vastu tegutsema, on ikka suur asi. Veel suurem on muidugi see, et ma saan puhta südametunnistusega rind kummis öelda, et olen PÄRISELT naisi aidanud! Sellest räägivad mu kaks ülivaprat, toredat ja tarka naist homses saates ka, KA OMA NIME JA NÄOGA! #megauhke
Veidi filmivõtetest ka. Saatejuhti teate kõik kui südamlik ning siiras ta on, aga tal on ülivõrdes super saate meeskond. Nii toredad, empaatilised. Mul endal oli nendega 2 võttepäeva ja see oli tõeliselt suurepärane kogemus. Eriti mulle muidugi meeldis see, kui lõpus öeldi, et minuga oli hea koostööd teha, et mul tuleb kõik nii loomulikult välja. Eks ma tunnengi end selles vägivalla teemal väga kodus ka. Kohati isegi liiga, sest üldiselt kõik, kes on oma trauma läbi töötanud, viskavad vahel nalja, mis kõrvaltvaatajatele on kõike muud kui naljakas.
Näiteks, ühe võtte pausi aeg rääkisin, mis naljakas asi juhtus pärast politseis käiku. Ma ei käinud ju dushi all mingi 2 päeva. Pesemine oli suht viimane asi, mille peale mõtlesin, tegelikult üleüldse ma suurt ei mäleta, mida pärast politseiskäiku tegin. Igatahes ronisin ma ülejärgmisel päeval tööle ja seal wc-s märkasin, et kõht on sinine. Endamisi mõtlesin, kas teksad on niimoodi ära määrinud, siis sähvatas. Aaa, ta lõi mind jalaga ju kõhtu ka! Seda ma avaldust tehes unustasin öelda. Õnneks seda sai ka hiljem fikseerida. Kui nägin saate meeskonna nägusid, siis sain aru, et ok, see vist ei olnud naljakas. Aga eks meil, kes oleme sellised asjad üle elanud, on musta huumori kaudu neid intsidente kergem meenutada.
Siinkohal vahemärkusena mainin ära, et tegelikult on see nii normaalne, kui on traumeeriv sündmus juhtunud, siis sa kohe ei mäletagi kõike, aju lülitab teatud osad välja ning tegeleb ellujäämisega. Sellepärast ei tohiks kunagi süüdistada ohvrit, et jutt on muutunud. Ta ei pruugi lihtsalt mäletada ning mingisugune teatud trigger on see, mis kutsub selle mälestuse esile. Näiteks, minul tuligi alles siis meelde, kui nägin oma sinist kõhtu, et peksis mind kõhtu ka.
Igatahes, olen väga ootusärevul ja niii-nii ootan homset! Ma ei ole näinud saadet ette, nii et minu jaoks on samuti kõik ülipõnev, kuidas see siis kokku pandi. Eks pärast saadet avan veel oma mõtteid sellel teemal. Nii kaua aga tunnen tänulikkust, et Südamesoov minuga ühendust võttis ning aitab minu loo kaudu lähisuhtevägivalla teadlikkust ühiskonnas tõsta. Nagu Keili saate sissejuhatuses ka ütleb, et selliseid lugusid ei tohiks olemas olla, aga neist tuleb rääkida!
https://kanal2.postimees.ee/saated/Sudamesoov
Homseni!
Teie Merli 🙂