Ma isegi ei tea, mida ma praegu teen, aga peale teie saate vaatamist miski kisendab mu sees, et pean seda tegema. Istun tuimalt arvutiekraani taga oma värisevate kätega ja proovin seda kirja panna, mida olen kogenud ja mida olen enda sees alla surunud, mõeldes, et ehk ühel päeval läheb kõik paremaks. Tegelikult valetan iseendale, see kõik on minuga elu lõpuni kaasas. Astusin ühest vägivallast teisse vägivalda. Olin lapsena näinud palju pealt vägivalda, karjumist. Arvasin, et see kõik on normaalne ja perekonnad nii toimivadki.
Astusin suhtesse, kus oli alkohol ja vägivald. Esimene suhe ja kolm last. Alguses oli nagu kõik normaalne (aga mis on normaalne?). Vägivalda kui sellist ju alguses polnud, oli ainult purjus peaga öeldud inetused, kõik me teame, et inimesed kaotavad kontrolli alkoholi juues. Aga järgmisel päeval oli kõik ju korras, ilusad sõnad, lubadused jne.
Mäletan seda, et viimane laps oli mõne kuune, kui ta eelmisel õhtul ennast täis jõi ja mind lastega välja viskas. Magasime keldris, hommikul arvasin, et olukord on lahenenud ja pääsen lastega tuppa tagasi, pääsesingi aga seda ainult hetkeks. Ta peksis mind pm vereloiku, kakkus mu riided seljas ribadeks ja viskas siis mind ukse taha. Lapsed jäid korterisse, kuulsin läbi ukse ainult nende nuttu. Ta viskas ukse vahelt mulle fliisteki, mille sain endale ümber tõmmata. Olin kaasa haaranud telefoni, millega helistasin enda vanemale vennale, kes oli tööasjus just linnas paarimehega. Palusin tema abi, ütlesin, et lapsed on korteris ja mind visati välja.
Mäletan seda kui vend kohale jõudis, siis enne seda lasi laste isa mind korterisse, et näidata, et kõik on korras. See pilt, mis vennale avanes seal, et tema õde on poolpaljas, verine…ojlin shokiseisundis. Mõned kohad on tänaseni lünklikud, ma ei mäleta korterist välja tulemist, kuidas mu lapsed sealt välja said, aga mäletan oma venna sõnu, ta ütles, kui Sa tema juurde tagasi lähed, siis sul ei ole enam mind ja ma ei saa Sind enam aidata. Need sõnad jäid minuga ja on tänaseni minuga.
Vend kutsus sugulase linna, kes viis mind lastega vanemate juurde, kuna tema pidi jätkama tööd.
Läksin lastega vanemate juurde ja mõtlesin, et olen tagasi siin, kus ma olla ei taha, ma olen siin ju seda kõike näinud ja seda kõike kogenud. Laste isa pidevad sõnumid ja helistamised viisid mind järgmisel päeval psühhiaatriakliinikusse, sain närvivapustuse. Mäletan, et haiglas olles ajasin ma arsti minema, sest nägin temas ämma. Ma ei lasknud kedagi endale ligi, mind pandi üksikusse palatisse seniks kuni muutusin stabiilseks. Olles seal nelja seina vahel mõistsin kui hull on olukord. Haigla hoovis sai jalutada ja kolmandal päeval, kui sain õue jalutama nägin ma väravate taga oma laste isa. Ta väitis, et olin teda sinna kutsunud endale midagi tooma, ise ma seda ei mäleta ja vb tõesti kui olin segaduses võtsin ma temaga ühendust.
Sain koju tagasi ja teadsin, et pean tooma tema juurest ära kõik enda ja laste asjad. Laenasin klassivenna käest autot ja läksin linna asjadele järgi, ta oli korteris mind ootamas. Loomulikult palus mind seal, nuttis, ta oli isegi sõrmuse ostnud. Väidetavalt soovis ta minu kätt paluda. Ma ei läinud tema mänguga enam kaasa, võtsin asjad ja sõitsin minema. Teel tagasi vanemate juurde mõtlesin, et see õudus on läbi ja nüüd algab parem uus elu. Aga see ei läinud nii, ta leidis uue võimaluse kuidas mind piinata.
Ta hakkas mind jälgima, sõitis linnast maale, et vaadata, kas olen lastega kodus. Ta teadis täpselt, millal olen lastega üksi. Ühel õhtul kui olin lastega, lukustasin kõik uksed. Ta oli koos enda emaga tulnud minu vanemate juurde, ema istus tal autos ja vaatas kõike rahulikult pealt, kuidas ta poeg ronib sisse väikesest wc aknast. Tuli väidetavalt enda asjadele järgi, ta arvas, et lauaarvuti, mille olin järelmaksule võtnud enda nime peale kuulub talle ja ta võtab selle kaasa. Loomulikult ma seda tal teha ei lubanud, ta karjus ja laamendas, lapsed nutsid, ma mõtlesin, et pean veel mõned minutid vastu pidama, sest ema kohe tuleb koju. Järsku haaras ta koridorist kaasa mulle ostetud talvesaapad ja pani jooksu, öeldes, et tema need ostis ja ta võtab need kaasa. Võttis ja läks.
Võin öelda, et peale seda situatsiooni mul temaga kokkupuude puudub. Ta on öelnud lahti oma lastest ja tänase päevani enda lastega ei suhtle ega toeta neid. On proovinud lapsed temaga suhelda ja olen proovinud ka mina, aga sealt tulevad ainult süüdistused ja inetused….
See lugu lõppes isegi hästi minu jaoks ja arvasin, et ma ei koge enam mitte kunagi midagi sellist. Kuniks möödus aasta ja sain tuttavaks oma viimase lapse isaga. Tundus alguses väga sümpaatne ja igati tore inimene. Tema elas Soomes, mina eestis…