Tere, 8.august, maagiline kuupäev! Ootasin siin prokuröri kõnet, kuna 31.07 pidi ta O kaitsjaga kokku saama. Ma sain ise sellest kokkuleppemenetlusest veidike valesti aru, see on just hea. Lepitusmenetlus on see, millega karistust jms ei saa. Aga see selleks. TA SAAB KARISTADA!!!! JAH, TA SAAB KARISTADA, KARISTADA, KARISTADAAAAA!!!!! Ma hakkasin suurest õnnest nutma!!! No muidugi […]
Pärast nende valede lugemist olin päris endast välja, prokuröri juuresolekul hakkasid juba pisarad voolama. Läksin autosse ja lihtsalt nutsin, nutsin ja nutsin. Tekkis lootsetuse tunne. Helistasin kohe oma terapeudile, õnneks oli tal juba vaba aeg järgmine hommik. Ema helistas mulle kohe ja ütles, et minul ei ole millegi pärast muretseda, temal on, tema ju teab,
Appi! Pea kaks kuud on möödas mu viimasest sissekandest… Olen vahepeal tahtnud kirjutada küll, aga ei ole leidnud ikkagi endas seda tahet, et mõtted kirja panna. Ausalt öeldes saan aru, miks paljud loobuvad oma loo avaldamisest, see kisub haavad lahti, see paneb mõtlema kogetud halvale. Mina aga ei taha unustada enda missiooni, aidata oma blogiga
Kui ise reisile enam ei saa, siis on paras aeg maha istuda ja mõelda, et oli kord… Tegelikult selle blogi lehega tahtsin kõik oma reisid ka ilusti kirja panna, aga nii nagu elus ikka… Mõte on üksasi, teostus teine. Nüüdseks tundub see juba sajand tagasi, kui sai oktoobri lõpp, novembri algus Hispaanias veedetud. Kaasaja infoühiskonnas