Aasta ei ole poole pealegi jõudnud, kui saan juba öelda, et see aasta ei ole minu aasta. Kuigi ma siiski püüan jääda positiivseks, et küll järgmine kuu on parem või et järgmine poolaasta on parem või et las need jamad juhtuvadki kõik korraga, siis saab paremaks minna. Pärast mõõna tuleb tõus, virts on tuleviku väetis jne.
3.jan väänasin trepi peal oma hüppeliigese välja, mis tähendas minu jaoks pikemat jooksupausi. Ma ei saanud kõndidagi, 2km jalutuskäik oli maksimum, mida teha sain. Mul ei olnud kordagi mõtet, et ma ei taastu ja eesmärk oli ikkagi jõuda 26.veb Napolisse 21.1km jooksma minna. See oleks isegi täitunud, aga siis jäin lihtsalt haigeks, palavik, ülikehv olla (kõik gripi jms testid olid negatiivsed, vereproovid korras), ei teagi täpselt, mis see oli. Enne reisi algas ka Simbal tervisehädad. Õnneks oli mul reisikindlustus.
Mina sain terveks, Simba mitte. Käisin mööda erinevaid arste kuni lõpuks viisin ta Petcity erakorralisse (ta ei söönud/joonud ja oli loid), kus avastati, et tal on põiekivid. Esimene kliinik, kus käisin, nemad ei näinud neid ega hiljem ka ei tunnistanud, et nemad oleks midagi valesti teinud (kuigi Petcitys öeldi, et vereproov on tehtud valesti ja 18 põiekivi, mis tal olid, ei teki 3 nädalaga, need oleks kindlasti röntgenis juba näha olnud, kui arst oskab õigesti vaadata). Vahepeal õnnestus mul -12C õhtusel jooksul koduvõtmed ära kaotada ja jooksin 17km, et need üles leida, ei miskit (õnneks kodukindlustus maksis selle ilma omavastutuseta kinni).
Simbaga jooksin juba mööda arste… Siis mul kodus juhtus veeavarii, mis uputas alumise korteri. Jumal tänatud, et mul oli olemas vastutuskindlustus, mis tähendab, et pidin maksma “vaid” 185.- omavastutuse ja ülejäänud kulud maksis minu kindlustus. Naaber muidugi tahtis, et ma maksaksin ka nende omavastutuse kinni, aga see avarii ei juhtunud ka minu süül ning olles pannud kassi arvetele juba 1600.- hakkama, ei olnud/ole mul seda raha kuskilt enam võtta. Veeavarii toimumise aeg pandi vesi kinni ja mul oli vaja just siis ju wc-sse minna, jooksin lähedal olevasse kaubanduskeskusesse, ilm oli tuuline ja järgmisena külmatasin selja ära nii, et ei saanud voodist õieti püstigi. Simbale sain teises kliinikus soodsama põiekivide operatsiooni eemaldamise aja ja siis jäin jälle ise haigeks (nohu, köha, palavik + seljavalu). Mina sain terveks, Simbal hakkas ka parem.
Natuke rohkem kui 2 nädalat tagasi oli tunda, et hüppeliiges on piisavalt korras, et üle pika aja planeerida oma pühapäevast pikka jooksu. Ilm oli suurepärane, tuju oli mega, jalg ei valutanud kuskilt otsast. Ei saanud joosta 1 kilomeetritiki, kui taas hüppeliigese maastikul mäest alla joostes välja väänasin. Istusin seal murul ja nutsin (nii armas, et üks jalgrattur tuli mu juurde ja küsis, kas vajan abi). Seekord läksin siiski kohe ka EMOsse (sain ortoosi, millega paranemine on juba oluliselt kiiremini läinud kui eelmisel korral, siinkohal tänan meie haigekassa süsteemi, sest sain selle 40.- asemel 4.-ga, maksude maksmisest ikka midagi kasu + EMOs oli suurepärane personal).
Simbal läks taas kehvemaks, 3 päeva oksendas, viisin jälle kliinikusse, aga seekord olid kõik näitajad korras. Ise kahtlustan, et äkki ta võtab minu stressi endale. Õnneks olin juba ka Simba kindlustanud ja seekordne erakorraline käik läks juba kindlustusjuhtumina kirja.
Mul on olnud nüüd 4 kuu jooksul 4 kindlustusjuhtumit. Siinkohal tahan täiega tänada ja soovitada kõigile If kindlustust, 0 jama, teenus kiire ja korralik, lisaks ülilihtne koostada kahjuteade. Millega ma nii väga rahul ei ole, on Luminori kuldkliendi reisikindlustus, kellega asjaajamine oli aeglane ja kohati isegi ebameeldiv + seal on omavastutus reisi ära jäämisel 30% kogusummast.
Nüüd ma siin üritan taas päikese alla puhkama minna. Selle puhkusega on ka muidugi tore lugu, et reisikaaslane on alt ära hüppamas, aga mind see enam isegi ei morjenda, mina lähen ikkagi. 🙂
Ühesõnaga, selle pika hala mõte on see, et parem karta kui kahetseda ehk et kindlustage, kindlustage, kindlustage ja hoidke oma tervist ning ärge lükake puhkamist edasi!
Päikest!
Merli