Järgnev blogipostitus on pandud kirja Keiu Virro poolt algatuse Vägivallavabaks jaoks, mille raames koguti lähisuhtevägivalla ohvrite lugusid ning nende mõtteid, kuidas saaks tööandja neid aidata. Konkreetne ohver on olnud minu lähisuhtevägivalla tugigrupiliige ning soovis oma lugu anonüümselt ka minu kaudu jagada, et ehk olla sellega teistele abiks vägivaldsest suhtest lahkumisel.
Nimi: Maria, vägivaldses suhtes vanuses 26-30
Peamised vägivalla liigid: füüsiline vägivald, vaimne vägivald, majanduslik vägivald
Kohtusime Aleksiga kõige suuremas ohutsoonis, psühhiaatriahaiglas. Olin haiglas kaks kuud, kohtusime ühisruumides, hakkasime koos suitsul käima. Ma tegelikult ei tea, mis mind tema juures võlus. Ta ei ole klassikalises mõttes väga atraktiivne mees, tal oli kriminaalne taust ja ta
ei varjanud seda. Ta ütles, et on haiglas depressiooniga ravil, aga hiljem sain aru, et tegelikult oli tal olnud probleeme ka agressiivsusega.
Esimesel aastal oli kõik ilus ja tore, ta poputas mind tohutult, tõi lilli ja käisime väljas. Mingeid väikseid armukadedushetki ikkagi oli. Meessoost tuttavatega väljas käimine põhjustas probleeme. Aga pigem tundus paeluv, et keegi tahab mind nii väga ja pöörab sellist tähelepanu.
Ta tundus väga aus, rääkis kunagistest kaklustest ja muust. Tagantjärele mõtlen, et eks tal oli ikka väga oma nägemus, mille järgi kõik toimus õilsatel eesmärkidel. Kolmveerand aastat hiljem hakkas teda häirima, et suhtlen oma vanematega nii palju. Ja see, et töökaaslastega nii hästi läbi saan. Olin talle rääkinud kunagistest suhetest ja kõik edasised tülid taandusid sellele, kuidas ma tema meelest eelmiste meestega ikka veel aega veedan.
Ühel hetkel sai ta kokku kunagise sõbraga, kes tegeles mingite ainete müügiga ja pakkus Aleksile tööd kanepi edasimüüjana. Olin sellele väga vastu, ma ei tahtnud, et meil oleks kodus mingisuguseid narkootikume. Aga see teda ei takistanud ning peagi hakkas ta ka ise
suitsetama. Vägivaldsus oli temas peidus juba enne, aga nüüd hakkas üha halvemaks muutuma ka tema psüühiline seisund. Tal tekkisid paranoiad: ta arvas, et mina varastan tema tagant ja et minu töökaaslased varastavad minu tagant. Arvasin pikalt, et kui ta jätab kanepisuitsetamise, siis pöörab psüühika tagasi. Hiljem sain psühhiaatritelt teada, et sellist asja ei saa tagasi pöörata, ainult ravimite abil hallata.
Tülid olid sarnase mustriga
Tülid olid sarnase mustriga Ma ei mäleta, mis oli põhjus, kui asi esimest korda füüsiliseks muutus. Ilmselt oli mingi vana sõber mulle kirjutanud, Aleks nägi seda ja sellest tuli tüli. Ta lõi mind tänaval põlvega reide, karjusin appi. Eemal oli üks mees koeraga, ilmselt tema nägi või kuulis, sest viis minutit hiljem tuli kohale politsei. Järgmisel päeval Aleks nuttis ja vabandas ning mina arvasin, et see oli tõesti ühekordne juhtum.
Edasiste tülide ajal tõukas ta mu sageli pikali ja võis mind kõhtu lüüa ja juustest sikutada. Nägu ta ei puutunud, enamasti lõi ta mind kätte või jalga, kuhugi, kus sinikaid oli võimalik varjata. Ükskord andis ta ultimaatumi, et valab kas meie kalad vetsupotist alla või viskab teleka rõdult
alla. Lõpuks tegi ta mõlemat.
Ühe korra tegin tema vastu avalduse ja ta võeti kaheks kuuks vahi alla. Jalutasime rannas, kui ta ütles, et ma provotseerin teda ja rikun ta elu ära. Ta tuli mulle kallale, lükkas pikali ja peksis jalaga. Inimesi oli ümberringi palju, lootsin nii väga, et keegi reageerib. Viimaks suutsin joosta
ühe meheni, kellel oli telefon käes, palusin, et ta helistaks politseisse, aga ta vaatas lihtsalt tuimalt merd edasi… Mäletan, et mõtlesin: kuidas on võimalik, et inimesed on seal, justkui silmaklapid peas? Sain kuidagi taksosse põgenetud ja sõitsin politseijaoskonda. Ütlesin, et ma ei julge koju minna enne, kui ta on vahi all. Vahepeal jõudis ta veel üht poissi tänaval rusikaga pähe lüüa. See oleks võinud olla hetk, kus oleksin võinud pääseda. Aga ju lootsin, et ta võib ikkagi muutuda. Ja mul ei olnud jõudu, et sellest olukorrast välja tulla. Nii tuli ta tagasi minu juurde. Ta ei suitsetanud enam kanepit, ei joonud, aga selleks ajaks oli ta juba täiesti oma maailmas.
Viimase aasta jooksul, mille koos olime, olid tal vaid üksikud selged hetked. Ükskord püüdis ta mind jalaga pähe lüüa, aga lõi mööda. Seejuures nii kõvasti, et põrandas oli auk. Ta tõmbas pesumasina ukse ette, et ma korterist välja ei saaks. Suutsin telefoniga valida 112, jätsin telefoni
taskusse ja lootsin, et Häirekeskuses saadakse karjumise põhjal kuidagi aru, mis toimub. Politsei tuli õnneks hästi kiiresti.
Kui ta viimaks jõulude ajal kodus kõik asjad lõhkus, sõitsin oma sõbra juurde teise linna. Rääkisin kõik ära ja ütlesin, et nüüd on kõik, ma ei võta enam Aleksit tagasi. Ta püüdis veel küll pikalt ja tal oli selleks ka vahendeid. Meil oli koos kaks koera, kellega ta nüüd jalutamas tahtis
käia. Ukse taga käimised ja ähvardamised jätkusid. Kui viimaks ühele koerale uue kodu otsima pidin, sattus Aleks tema üleandmisele peale. Suutsin koera uue omaniku autosse lükata ja tollele öelda, et ta kiiresti minema sõidaks. Aleks hakkas mind parklas peksma. Kutsuti politsei, pealtnägijad suutsid ta minust lahutada. Läksin koju, nägin oma rõdult, kuidas tulid ka kiirreageerijad, rääkisid seal mitukümmend minutit
ja… sõitsid siis lihtsalt ära. Aleks jalutas lihtsalt rahulikult oma koju. Hiljem helistas mulle uurija, kes ütles, et teeksin avalduse. Neil on palju materjali ja karistuseta ta ei jää. Mõtlesin paar päeva ja läksin siis avaldust tegema, aga tulin nuttes tagasi. Kohapeal oli hoopis teine uurija, kes küsis, et mida ma üldse tahan? Tegin siiski avalduse. Viimaks sai ta ka karistuse, sest selgus, et ta oli lisaks muule ka võõraid inimesi nugadega pildunud.
Kõigele ei leiagi abi
Iga kord, kui politseis käisin, anti sealt Ohvriabi lipik. See tundus mulle klišee, aga lõpuks sain just sealt kõige enam tuge. Mulle räägiti seal, mis menetluses toimub. Sain teada, et mul on võimalus kasutada psühholoogi abi ja tasuta võlanõustaja abi. Mul on Aleksi pärast 50 000
eurot võlgu. Ta jäi mingitele suurematele narkobosside võlgu, olin tookord nii hirmul, et võtsin nende maksmiseks laene. Jäingi üksi neid maksma. Aga midagi teha pole ka, sest juriidiliselt olen kasusaaja mina. Võlanõustajalt sain teada, et ükski pank ei oleks mulle tegelikult minu
kontoseise nähes tohtinud laenu andagi.
Ma ei usu, et Aleks võiks muutuda. Paranoilise skisofreeniaga inimesed ei usalda enamasti arste, nad ei võta ravimeid. Ja polegi nagu midagi teha. Sa ei saa inimest sunniviisiliselt psühhiaatriahaiglasse üle 72 tunni kinni panna ja sellekski on vaja politsei sekkumist. Need
võimalused ei ole piisavad, kui tegemist on inimesega, kes ei adu, et probleem on temas. Ainus, mida teha saab, on ta jätta ja oma elu edasi elada.
See olukord on teinud mind nii ettevaatlikuks, et ma ei julgegi kedagi niisama lihtsalt oma ellu lasta. Kui keegi midagi ilusat ütleb, siis mõtlen, mis selle tagamõte on? Tahaks usaldada, aga ei oska. Viimasele inimesele, kes mu elus oli, püüdsin oma minevikust rääkida, aga tema arusaam
oli, et inimesel peab olema eneseväärikus ja endaga ei tohi nii lasta teha.
Ka mina ei saanud varem aru, miks inimesed vägivaldsest suhtest ära ei lähe. Võib-olla ei saagi aru saada, kui pole ise selles olukorras olnud? Sest sellises suhtes oled viimaks nii ajupestud, et sul pole enam oma häält, selgroogu, mitte midagi. Mul ei olnud selles suhtes lõpuks mingit oma maailma, istusin vaikuses kodus diivanil ja ei suhelnud kellegagi.
Töökaaslaste eest varjamine
Mida aeg edasi, seda raskem oli mul tööl olla. Mul tekkisid paanikahood. Hoidsin hinge kinni, et sel päeval midagi ei juhtuks. Samas sain töö ikkagi alati tehtud. Aleks rääkis mulle korduvalt, et ma ei tea, mis on õige raske füüsiline töö. Selleks, et teada saaksin, pani ta mind näiteks talvel rõdule kinni ja kord lükkas mind tunniks ajaks alasti tänavale. Mõnikord pani ta spordikotti telliskive ja käskis mul seda sirgetel kätel liikumatult pool tundi hoida. Alles siis saavat ma aru, mis on töö tegemine. Ilmselt oli tema tegelik soov, et tuleksin töölt ära ja oleksin kodus. Vahetasin Aleksi pärast kaks korda tööd. Omal soovil. Lõpuks läksin täiesti teise valdkonda, kodukoristusse, tööle. Valisin selle töökoha, sest see võimaldas liikuda mööda erinevaid objekte ja Aleks ei saanud sinna kohale ilmuda.
Praeguseks olen ringiga tagasi jõudnud esimesse töökohta. Sealsed kolleegid olid alati toetavad, aga ma ise ei tahtnud kunagi, et nad teada saaksid, mis minuga toimub. Peamiselt kartsin, mida Aleks sel juhul teistele teha võiks. See mõjutas sellegipoolest kõiki. Ükskord tuli Aleks tööle ja nõudis mu ülemust näha. Minu otsene ülemus tuli pärast uurima, kas minuga on kõik hästi. Meie kõige suurem ülemus uuris omakorda, kas teen ise avalduse või teeb seda tema? Tema mõtles selle all avaldust politseisse, aga mina otsustasin anda hoopis lahkumisavalduse.
Kuidas saaks tööandja aidata?
Ma arvan, et inimesed ei julge tööl enamasti otse küsida, kas sul on hästi. Sageli aimatakse midagi, aga ei taheta torkida. Võimalik, et selline otse peale lendamine hirmutakski ära ja tekitaks häbitunde. Pigem on oluline märkamine ja toe pakkumine sel moel, et inimene teaks, et tööl on tema ümber usaldusväärne keskkond ja inimesed on valmis tema eest seisma. Kohe sekkumine võib teha asjad hullemaks. Kõige parem, mida töökaaslased ja ülemused saavad teha, on tasapisi usalduse ja kindla seljataguse ehitamine. Ja kindlasti tuleks rääkida ohvriga, sest tööl viltu vaatamise tajumine on kõige valusam löök.