Ainuke tõeline inimene, kes mind mõistis oli naabrinaine, kelle lapsed minu lastega koos aega veetsid. Temast sai minu tugi ja suunaja, temast sai minu teine ema. Loomulikult oli selle aja jooksul palju komistamisi, palju allaandmisi, teelt kõrvale kaldumist ja valest kohast abi otsimist. Oli palju inimesi, kellelt lootsin tuge ja abi saada, aga hiljem osutusid […]
Sain korteri. Pakkisin enda ja laste asjad kokku, tema asjad jätsin koridori. Ta teadis, et ei saa minuga kaasa kolida, ta teadis, et ma ei soovi temaga koos elada. Siiski kuni lapse sünnini me kuidagi ikkagi koos ühe katuse all elasime. Kogesin naabrite kurjasid pilke, sest naabrinaise arvates, kes oli ka eestlane, olen üks kibestunud
Kui ta eesti tuli saime kokku, ta jättis väga toreda inimese mulje, kutsus mind soome külla jne. Ühel päeval sõitsin Soome, asjad arenesid kuidagi kiiresti. Varsti juba ütles: “Sa võiksid lastega koos Soome kolida, lähed siin tööle, siin on paremad võimalused elule kui Eestis.” Aga nii oligi, Eesti oli majanduslanguses ja tööd polnud, elasin ema
Ma isegi ei tea, mida ma praegu teen, aga peale teie saate vaatamist miski kisendab mu sees, et pean seda tegema. Istun tuimalt arvutiekraani taga oma värisevate kätega ja proovin seda kirja panna, mida olen kogenud ja mida olen enda sees alla surunud, mõeldes, et ehk ühel päeval läheb kõik paremaks. Tegelikult valetan iseendale, see
Jagan teiega ühe naise lugu, kes mulle kirjutas. Teen seda sellepärast, et meie jalutusrada on olnud üks ühele! Vahel mul endalgi on nii, kui näen mõtlikke naisi jalutamas, kas nad võivad olla lähisuhtevägivalla ohvrid, kas nendega on kõik korras. Me kunagi ei tea, et sama saatusekaaslane on tegelikult meie kõrval… Mariliisi lugu (nimi ja faktid
Hei! Minu jõulud lõppesid siis nii.. Oeh, kust ma alustan.. 1.5 kuud tagasi kolisime lapsega mehe juurest ära, teise linna, üle 100km kaugusele, sest ma kannatasin pideva terrori all. Välivalda nagu eriti ei olnud, aga pidev hirm oli, mis saab, kui ta jälle purjus peaga koju tuleb, kas hakkab tüli otsima, märatsema… Lisaks see oli
Olen 50aastane naine, mul on 4 last, noorim 17, vanim 32. Abielus olen olnud 2 korda, esimene oli joodik, teine oli vägivaldne. Esimesest abielust 3 last, noorim teise mehega. Enne viimast abiellumist olime mehega koos 5 aastat. Mees napsutas, siis muutus vägivaldseks, algselt lõhkus lihtsalt mu asju. Tekitas mulle eluaegse trauma-meniskirebend, nüüd on sellest juba
Aitäh sulle naaber! Soovin jagada Teile oma viimast päeva vägivaldsest suhtest, lahkumine tänu naabri kõnele politseile. Sellel hommikul ärgates poleks ma iialgi uskunud, et ma ei pea endist elukaaslast kunagi nägema ja algab vägivallavaba elu. Ma ei lasku detailidesse, kuna siis tuleks sellest päevast terve A4 täis teksti, ja isegi rohkem. See õhtu on aga
Mirjam tänab oma naabrit! Read More »
Ma lugesin su postitust, kuidas purjus naabrid räuskasid. Ja kuidas üks naine, kes ilmselt pole mitte kunagi vägivallaga kokku puutunud, arvas, et inimesed ikka tülitsevad… Mina kogesin umbes 5-6 aastat tagasi, isegi mitte nii füüsilist vägivalda, vaid rohkem vaimset. Tagant järgi julgen ma küll öelda, et need tülitsemised olid kõige ehtsam vaimne vägivald ja algasid
Alustan siis algusest. Minu ja selle psühhopaadi suhe algas 7 aastat tagasi. Mul on kaks last, üks eelnevast kooselust ja teine temaga. Suhte alguses oli vägivalda vähem, mõned raputamised ja tõukamised. Lootsin, et see möödub, kuid ei. See aina süvenes. Ma kartsin sellest kellelegi rääkida, vaikisin ja neelasin kõik alla. Ta suutis minuga manipuleerida ja