Hei-hei!
Seekordne reisijutt tuleb taas Balilt. Nii nagu eelmisel aastal sai ka selle aasta oktoobris sinna mindud WKW kickpoksi laagri pärast. Erinevalt aga eelmisest aastast sai aga Balit ennast oluliselt rohkem avastatud. Nimelt läksime sõbrannaga enne laagri algust varem kohale. Lisaks seekordne kickpoksi retreati programm sisaldas endas rohkem ekskursioone kui eelmisel aastal.
Lennupiletid ostsime sõbrannaga maikuus. Edasi-tagasi piletid saime 800.- Ja põhiline lennufirma oli meil Lufthansa. Lendasime Tallinn-Frankfurt-Singapur-Bali ja sama marsruuti tagasi ka. Sinna reisimine võttis aega vaid 20h. Tagasi oli lendamine koos layoveritega 27h. Minul õnneks on nendel pikkadel lendudel väga okei lennata. Enamik aega magan lihtsalt. Lufthansa on täitsa korralik lennufirma ka. Natuke põdesin, et kuidas see suur lennuk neil on, aga kõik oli väga okei. Ei ole ühtegi halba sõna öelda.
Selleks, et Balil aklimatiseeruda, veetsime paar päeva Ubudis. Kummaline on see, et eelmisel aastal mulle see piirkond millegi pärast väga ei meeldinud, aga seekord hakkas täiega sümpatiseerima. Vahel ikka tasub anda kohtadele teine võimalus. Üleüldse, kui eelmine aasta tundsin, et Balile lähen tagasi küll vaid poksitrennide pärast ning muidu ma sinna enam ei reisiks, siis sellel aastal oli juba lennujaamast välja astumisel hoopis teine vibe. Ma ei oska seda seletada, aga selline zen olek tabas mind kohe (eelmine aasta olin Balil väga ärev kogu aeg). Ja seda sama juttu rääkisid ka paljud teised, et esimene kord nagu eriti ei meeldinud, aga siis on jäädudki Balil käima. No seal saarel on midagi müstilist. Teine müstiline asi oli see, et mul oli Eestis olles mingi probleem jalaga, ei saanud ei joosta ja lonkasin. Balil kadus see suht kohe…
Igatahes Ubudis võtsime majutuse 3ks ööks Sri Aksata Ubud Resorti. Maksime selle eest kahe peale umbes 70.- See koht oli nagu maapealne paradiis, mis asus peatänava ääres, aga kuhu sisse astudes tabas täielik harmoonia, vaikus ja Bali looduse ilu koos riisipõldudega. Teenindus oli ka viimase peale. Igal juhul, kui peaksin vajama seal kandis uuesti ööbimist, lähen sinna.
Kuigi kohale jõudsime me kohaliku aja järgi väga hilja, siis hommikul olin juba kella 7st üleval. Ajavahe Eestiga oli meil 5h ja see kammis alguses korralikult (nüüd on vastupidi, väga raske on Eesti ajaga kohaneda). Ja arvake ära, mida ma siis tegin? Loomulikult läksin ümbruskonda joostes avastama. Ma ei saagi aru, kuidas, aga jooksu kilomeetreid kogunes mul seal väikestel tänavatel joostes kokku 7km. Nii põnev oli. Tee peale jäi nii palju templeid ja ägedaid kujusid ka, mida kõike pildistada.
Esimesel pildil siin reas on meie hotelli esine tempel.
Kuna meil liiga palju aega ei olnud enne laagrit, siis pidime Ubudis olemisest võtma, mis võtta andis. Esimesel päeval pärast jooksu käisin kohe massaažis (1h massaaži 6.-), siis sai end bassu ääres päikese käes soojendatud ning õhtul läksime Goa Gajah templisse, kus asub kuulus Elephant Cave. Kuulus on see koobas selle poolest, et seal tunnetad maa külgetõmbejõudu. Täpselt nii seal oli ka. Ringi astuda oli seal väga raske, kuna maa tõmbas enda poole. Templi ümbruses oli ka väga ilus loodus. Nii et vaadata oli seal küll ja veel.
Seal templis sees tegin vaid ühe pildi.
Ma olin nii lummatud sealsetest hiiglaslikest taimedest.
Teisel päeval sõitsime Ubudist crab taksoga sadamasse, et minna saarele nimega Nusa Penida. Saarele saime kiirpaadiga, mida ma veits pelgasin, kuna Balil on nendega mitmeid õnnetusi juhtunud. Õnneks meiega läks kõik hästi. Minnes oli ookean üsna rahulik ka, tagasi tulles oli lainetus suurem, aga siis meie kapten õnneks vähendas kiirust ja mu hirm vähenes. Nusa Penidal jõudsime käia vaid kahes kohas: Klingking Beachil ja Miracle Bays ujumas. Tagant järgi tarkus oleks olnud see, et oleks pidanud võtma kuskil reisipaketi koos autojuhi ja paadipiletidega. Oleks saanud tunduvalt soodsamalt. Saare peal auto võtmine koos juhiga oli Balil meie kalleim kulutus (50 eurot meie rahas).
Järgmine must visit place Balil sai käidud.
Kui me alles alustasime allaminekuga, ei olnud meil õrna aimugi, mis meid ees ootab. Algas ilusa trepiga, mis peagi lõppes.. Viimasel pildil on hästi näha, kui järsk allaminek meil kogu aeg tegelikult oli.
Kui alla matkasime, mõtlesin vaid sellele, kuidas jooksen ujuma. Well, all selgus, et seal ei tohigi ujuda. Lained lihtsalt nii megad, et viivad ära su…
Klingking Beachil läks kõige rohkem aega matka peale. Meil oli vaja loomulikult alla randa ronida. Ja sinna ei läinud sellised mõnusad trepid, vaid teekond, kus pidi reaalselt mööda kive ronima. Tõsi need justkui olid üritatud trepiks moodustada, aga kõrged ja järsud olid need siiski. Üles ja alla tulek distantsilt oli 800m ja selleks kulus tempokalt liikudes minul edasi-tagasi 50minutit. Muidu arvestatakse kuskil 1,5h. Ma ei ole kindel, kas ma oleks ikka selle teekonna ette võtnud, kui oleks teadnud, et see nii raske on. Üles tulles mingi hetk jäin istuma, silmad läksid vett täis ja mõtlesin, et sinna ma nüüd suren. Päikese käes oli kuskil 40C, UV oli 11 JA KURADI RASKE OLI RONIDA! Aga noh nagu te teate, siis allaandja ma ei ole. Panin hoopis tempot juurde, et kiiremini see õudus läbi saaks. Lõppkokkuvõttes oli muidugi elamus omaette ega kahetse, et see sai ette võetud. Järgmine peatus oli Miracle Bay, kus käisime ujumas ja lebotasime veidi niisama. See laht minu jaoks mingisugust wow efekti ei tekitanud. Kui saaksin anda soovitusi, siis selle koha seal pigem skipiksin ning vaataks mujale. Arvestama peab muidugi ka sellega, et vahemaad ei ole pikad, aga mägedes üles-alla sõitmine võtab meeeletu aja seal.
Miracle Bayst on mul vaid üks pilt. Minu jaoks oli üsna lamp koht see, aga ujuda oli vähemalt tore.
Ubudist lahkumise päeval läksime hommikul kohe Alas Harum Balile. Minu üks goal oli ära käia Bali swingil see aasta. Jällegi tagant järgi tarkus, et ka sinna oleks pidanud varuma rohkem aega. Meil läks seal äkki 1,5h, aga tegelikult selleks, et mõnusalt nautida, oleks võinud võtta aeg isegi 2,5h. Ma käisin ära ka kiigel, kus oli järjekord 45minutit. Seekord ma kleiti ei laenutanud, et teha ilusaid kiige pilte kleidiga. See laenutus tundus see hetk liiga kallis ka, lisaks oli meil ajaline piirang. Selle ilusa kleidiga oleks siis võinud rohkem igal pool ilusaid pilte klõpsida, aga noh, kahjuks ei oleks selleks aega olnud. Igatahes, kuna mina seal lendlevaid pilte ei soovinud, siis minu käest küsiti, kas tahan slow või fast swingi ja muidugi ma küsisin fasti. No see oli tõesti fast ja elamus omaette, ma karjusin ikka korralikult, kui seal riisipõldude ja palmipuude kohal lendasin. Mega, mega äge! Nautisin sajaga! 🙂
Alas Harum Balis näidati meile ka, kuidas ühe looma kakast tehakse kohvi. Nimelt üks loomake sööb kohviube, aga kakab need tervelt välja ja siis on nendest hea kohvi teha. Sain proovida ka. Mulle ei maitsenud, oli liiga hapu see kohv mu jaoks.
Panin siia väga mitu pilti sellest kohast, aga tegelikkuses oli seal veel mitmeid, mitmeid kohti, kus oleks saanud teha ilusaid pilte.
Siin siis mina kiikuma asumas. Järgmine kord püüan jalgu rohkem koos hoida. 😀 See iste oli nahast, siis oli kuidagi mugavam hoida jalgu teineteisest eemal, aga ei mõelnud üldse sellele, et see jääb piltidel/videol naljakas.
Lõpetuseks siis minu kiikumise video. Üks põhjus, miks ma karjusin, oli ka see, et kartsin selle tüübi pärast, kes hoogu lükkas. Mul oli tunne, et ta lendab alla sealt, kui mulle hoogu lükkab. 😀
Praeguseks aga kõik ja järgmistes blogipostitustes siis veel juttu, mis me kõik Balil seekord ära tegime. 🙂