Ma lugesin su postitust, kuidas purjus naabrid räuskasid. Ja kuidas üks naine, kes ilmselt pole mitte kunagi vägivallaga kokku puutunud, arvas, et inimesed ikka tülitsevad… Mina kogesin umbes 5-6 aastat tagasi, isegi mitte nii füüsilist vägivalda, vaid rohkem vaimset. Tagant järgi julgen ma küll öelda, et need tülitsemised olid kõige ehtsam vaimne vägivald ja algasid […]
Alustan siis algusest. Minu ja selle psühhopaadi suhe algas 7 aastat tagasi. Mul on kaks last, üks eelnevast kooselust ja teine temaga. Suhte alguses oli vägivalda vähem, mõned raputamised ja tõukamised. Lootsin, et see möödub, kuid ei. See aina süvenes. Ma kartsin sellest kellelegi rääkida, vaikisin ja neelasin kõik alla. Ta suutis minuga manipuleerida ja
APPI, MA KARJUN APPI!!! Ma ütlesin, et ma ei taha temaga enam tegemist teha, palun lasku mul minna. Seejärel hakkas pihta, et jääme sõpradeks, tema teeb mind korda, aga see tähendab ikkagi seda, et ma ei või aasta otsa kuskil peol ega üritustel käia. Täna ma sain isegi selle eest peapesu, et solaariumisse läksin, miks
Oeh, oeh, oeh. Ma ei jaksa, ei jaksa, ei jaksa. Olen vaimselt niiiiniiii läbi. Täna telefonis kokku rääkinud vähemalt 5 tundi!!! Ma ei saa enam oma igapäevaelu elada normaalselt! Tänane teema oli siis sellest, et kui ma olingi oma eksi maha jätnud, siis paar päeva hiljem oli jaanipäevapidu. Tema mind endaga kaasa ei võtnud, kuna