A kuidas Sinul läheb vol 13 ehk tere taas depressioon

Hei-hei!

Uuuhh, olen mõelnud, et ühel päeval, kui end paremini tunnen, siis kirjutan sellest. Täna nagu oleks justkui see päev, aga päris kindel ei ole. Kohati ajab ikka nutma ka. Näidata end avalikult haavatavalt. Kuigi olen seda ennegi teinud ning teatud erakonnaliikmed on seda üritanud mu vastu ära kasutada kirjutades mu tööandjale… Well, õnneks on mul elus niivõrd empaatilised ja mõistlikud inimesed ümber, et keegi teine ei ole kunagi pannud mind sellepärast pahasti tundma.

Mul on olnud nii palju mõtteid, kuidas see kõik kirja panna. Nüüd reaalselt arvuti taga istudes ei oskagi nagu midagi kirjutada. Kohati on see jällegi nagu reaalsusele otsa vaatamine. On hetki, kus ma tunnen end paremini ning mõtlen, et äkki ma saan ikka üksi ka hakkama, aga järgmisel hetkel kukun justkui tuhandeks killuks ning tunnen, et mul on vaja välist abi nende tükkide kokku panemisel. Seda ma muidugi õnneks ka saan. Kes mind on jälginud, teavad, et olen olnud pikalt kimpus erinevate terviseprobleemidega. Juba sügisel tegelikult perearst tahtis mulle kirjutada antidepressandid, kui järjekordse tervisehäda ilmsiks tulemisel lihtsalt nutma puhkesin, aga siis ma ei tahtnud. Arvasin, et saan nö ise hakkama.

Nüüd märtsi alguses aga kirjutasin psühhiaatrile: “Selline tunne, et tahaks nööri kaela panna. Taustal on mul siin muidugi mitu stressiallikat: üks väga traumeeriv sündmus olnud, lein ja suurenenud tööpinged + järjest haigestumised. Kohati üldse olen märganud endal depressiooni tunnuseid (miski ei tee rõõmu, iga asi ajab nutma, tahaks teki all nuuksuda, töötahe täiesti 0, isegi jooksma pean end tervena nüüd väga sundima, mida muidu üldiselt olen teinud hea meelega).” Ütlen kohe ära, et ega ma end päriselt ära tappa ei taha, aga lihtsalt tunne oli selline, et ma olen elust niiii väsinud, niii-nii väsinud. Ma lihtsalt ei jaksa enam, ei tule toime, ei funktsioneeri.

Ma ise arvan, et viimase põntsu pani eelkõige teada saamine, et mu hea sõber ja mentor, kes 5 aastat mu elus olulisel kohal oli, on vägivallatseja ja ehe nartsissist. Ma sain seda lõpuks tõelist olemust ka enda nahal tunda. See oli paras šokk. Ma ikka püüdsin uskuda temast lõpuni head, aga see, kuidas ta mulle vastas, kui küsisin ta käest otse, kas ta on vägivallatseja…. Oma vastuse ning minu sõbralistist eemaldamisega ütles ta kõik. Samas mul on hea meel, et ta sai aru, et minule ei saa tegelikult jama nendel teemadel ajada v noh ma ise vähemalt arvan nii. Tema kindlasti enda arvates ei ole midagi valesti teinud. Ma jäin seda kaotust leinama. Peast käisid läbi meie vestlused, tema toetussõnad, kuidas tema on alati mu selja taga no matter what jnejne, kuidas ta mind kuulas ning oli olemas, rääkis kaasa. Ja ise tegemas kõike seda, mille üle arutelusid pidasime, kui haiged sellised mehed on, kes nii teevad. VASTIIIIK! Samal ajal, kui mind tulihingeliselt olen võidelnud lähisuhtevägivalla vastu, oli mu kõrval inimene, kes oleks pidanud samuti olema teisel pool rindejoont, mitte minu kõrval. Oli hetki, kus ma tundsin, kuidas tahaks talle lihtsalt näkku karjuda, et kuidas sa said mulle nii teha?! Muidugi ma tean, et nartsule on täiesti pointless midagi sellist öelda, sest nendes ei ole ei empaatiat ega kaastunnet.

Samal ajal tuli välja ka, et üks tüüp, kellega ma sügisel datesin, oli hoopis suhtes ning oma naisele ta ütles, et olen tema terapeut. Oehh, see tõmbas ka kuidagi vaiba jalge alt. Selline vale on nagu next level shit mu jaoks. No kas mul on tõesti otsa ette kirjutatud sitamagnet??? Lihtsalt ebareaalne. Olgu öeldud, et sellest mehest olen siin blogis ka kirjutanud, et olin õnnelik, kuidas suutsin oma piire kehtestada ning asi sai lõpetatud, kui tundsin, et ta tekitab minus ärevust. See hetk, kui ta ära kadus, oli ta tegelikult oma naisega aega veetmas. 🙂 Lihtsalt ma ei oleks osanud arvata, et keegi võib mu kogemusnõustaja tiitlit ka oma naisega manipuleerimiseks ära kasutada. Ja ütlen ausalt, see tegi haiget.

Nüüdseks olen siis veidi üle 2 kuu antidepressante söönud ja peagi lähen teraapiasse ka. Nüüd on juba veidike kergem. Alguses oli väga, väga raske endale tunnistada, et ma olen nii katki, et ma ei tule enam ise endaga toime. Samas ma saan olla enda üle uhke, et ma nägin need märgid ära ja julgesin abi otsida, mitte ei põletanud end läbi. Näiteks on mulle palju viimasel ajal öeldud, et olen kõhnemaks jäänud, tegemist ei ole ei armumise ega mingi toitumiskavaga, minu jaoks on tegemist depressioonisümptomiga. Kui ma olen lihtsalt stressis, söön ma rohkem, aga depressioonis olles mu isu langeb. Lisaks ma pean end megalt sundima, et kuskile minna. Muidugi ma oma sotsiaalmeedias näitan, kui ilus ja tore kõik on… ongi, aga on olnud viimasel ajal palju hetki, kus ma tahaks, et see kõik juba lõppeks ning et ma saaksin koju teki alla nuuksuma tagasi. Sp ma ilmselt olengi olnud ka üritustel eemalehoidvam ja pigem varem ära läinud.

Ma loodan muidugi väga, et ma tulen sellest kiirelt välja, samas ma tean hästi, et see ei teekond ei ole spurt, vaid pigem maraton, kus tabavad mind nii tõusud kui ka mõõnad, on pisaraid ja rõõmu. Mida ma aga veel tean, on see, et ma tulen sellest välja. Olen ju varemgi tulnud. Nüüd on mul olemas depressiooni seljatamiseks kõikvõimalikud omandatud tööriistad ning professionaalne abi kõrval. Lihtsalt ma ei uskunud, et elu võib mind taas nii katki teha ning see on valus tõdemus, aga eks selline see elu olegi. On häid hetki, halbu ja väga halbu, aga ka kõige halvemad on võimalik ületada!

Ikka edasi!
Merli